SWM G03: €18k eest seitsmekohaline linnamaastur - kas see on nali või päriselt?

Kui keegi ütleb sulle, et ta ostis täiesti uue seitsmekohalise linnamaasturi vähem kui 18 000 euro eest, siis esimene reaktsioon on tõenäoliselt: „Aga kui kiiresti ta siis laiali lagunes?“ Ent see jutt pole mõnest kahtlase minevikuga Ida-Balkanilt varastatud kaubikust, vaid täiesti ametlikult Euroopas müüdavast SWM G03 - autost, mis võiks olla määratletud kui “võimalikult palju autot võimalikult vähese raha eest”, isegi kui see tähendab, et luksusest jääb alles vaid täht “l” või isegi pool sellest.

Et mõista, millega tegu, tuleb korraks sõita ajas tagasi ja vaadata, kust see mark üldse välja ilmus. SWM ei ole mingi juhuslik tähtede kombinatsioon, vaid kunagine Itaalia mootorrattabränd, millele 2016. aastal pakkus üks Hiina konglomeraat nimega Shineray pääsu pankrotist. Tüüpiline XXI sajandi globaliseerumise retsept: disain sünnib Milanos, tootmine toimub Chongqingi tolmustes tehastes ja tulemus sõidab lõpuks Hispaania maanteedel - hinnaga, mis paneb Dacia esindustes kulme kergitama. Samas ka tsikleid toodetakse edasi.

G03 on kolme SWM-i Euroopa mudeli seas kõige lihtsam, kõige toorem ja kõige ausam. Mitte "aus" selles mõttes, et ta alati õigesti käituks, pigem aus oma olemuses: see ei püüa teeselda midagi, mida ta pole. See pole premium. See pole sportlik. See pole moodsa aja tehnoloogiaetalon. See on auto, mis teatab sulle kohe esimesest pilgust: “Ma ei oska sind masseerida aga kõik su viis last ja nende jalgrattad mahuvad sisse ja bensiiniraha jääb veel järele ka.” Tähtis pole mis nägu lapsed pärast sõitu on, vaid nende muutmatu arv.

Mõõtmetelt on G03 võrdväärne näiteks Volkswagen Tiguaniga, ent SWM-ile ei saatnud keegi meili teemal “euroopalik rafineeritus”, sest see auto paistab välja nagu karp. Karp, mis on umbes 1,83 meetrit kõrge ja lubab peaaegu püstises asendis istuda. Karp, mille teljevahe on pikem kui mõnel mahtuniversaalil. Karp, mille hind algab ligi 18 000 eurost ja mis selle raha eest pakub istmeid seitsmele hingele, kui nad just kõik pole sumomaadlejad.

Aga hind, see ongi siin kogu loo intriig. G03 maksab turul vähem kui mõne konkurendi lisavarustuse pakett. Ükskõik, kas vaatad Toyotat, Hyundaid või Fordi, sellist seitsmekohalist hinda ei pakuta lihtsalt kuskil. Muidugi, see tähendab, et SWM ei raisanud raha keerulisele vedrustusele ega 15-tollisele puutetundlikule ekraanile, mis sulle hommikuti horoskoope loeb. Aga kas see on tingimata halb? Mitte siis, kui sul on vaja lihtsalt töökindlat, ruumikat ja odavat liikumisvahendit, mitte digitaalset koduabilist ratastel.

SWM G03 pole parim üheski konkreetses kategoorias aga on piisavalt hea paljudes. Ja vahel just sellest piisab. Sest iga pere ei taha autot, mis pargib ise või räägib sulle koreakeelseid viisakusi. Mõni pere tahab lihtsalt, et kõik lapsed saaksid turvaliselt kooli viidud ja poekotid mahuksid pagasiruumi, ilma et peaks veel ühe hüpoteegi võtma.

Sellest kõigest lähtudes ja arvestades, et see auto maksab millegi pärast vähem kui mõni elektritõukeratas, on aeg vaadata lähemalt, mis peitub selle Milano visandil põhineva Hiina massiivi sees. Kas see on odav imetegu või lihtsalt hästi maskeeritud kompromiss? Vaatame järele.

Kui mõni auto oleks justkui joonistatud joonlauaga valgele paberile, siis see on SWM G03. Unusta voolavad jooned, orgaaniline disain ja kõik see, mida turundusosakonnad nimetavad emotsionaalseks esteetikaks - siin ei ole midagi emotsionaalset. See on puhas funktsioon, mis on vormistatud kandiliseks. See on nagu lihtne kummut: ruumikas, sirgjooneline, ei üllata ega solva aga maksab kolm korda vähem kui bränditud alternatiiv.

Auto proportsioone arendati ülespoole, nagu oleks disaineritel lihtsalt ruumi paberil nappima hakanud ja nad otsustasid kõrgusesse söösta. Aga see kummalisel kombel isegi kuidagimoodi töötab, eriti tänapäeva madalate katusejoonte ajastul. G03 siluett seisab kõrgel ja sirgelt, justkui kast aga vähemalt juba alguses kastiks loodud.

Esiotsas ilutseb tõeline bravuur või vähemalt selle hiinapärane interpretatsioon. Radiaatorvõre disainiti selline lahmakas, et seda võiks vabalt kasutada suurema seltskonna grillipeol. Meekärje muster ja suur SWM logo keskel ei jäta kahtlust, et see auto tahab jätta endast muljet. Küsimus on ainult, kellele. Aga vähemalt võtab see võre enda peale suure osa tähelepanust ja varjab nutikalt auto üldist lihtsust.

Disainis peitub ka omamoodi huumor. Näiteks esituled. Need on täiesti tavalised halogeenid aga disainitud sinaka läätsega, justkui lootuses, et keegi usub neid ksenoonid olevat. See on umbes sama, mis panna Lidlist ostetud ülikonnale Hugo Bossi silt - kaugelt võib ju petta. Aga see on kelmikalt odav ja see ei häbene oma lihtsust.

Külgvaates näeme klassikalist kasti siluetti: kõrge kere, sirge aknajoonega aknad, katuseraamid, mille olemasolu tõstab praktilisuse punkti vähemalt kahe võrra. Need relsid pole plastmassist karvakesed, vaid ehtsad alumiiniumtorud, mis annavad mõista, et katuseboks või rattahoidik ei kuulu siia lihtsalt disainielemendi, vaid tegeliku funktsionaalse lisana.

Aknad on suured ja sirged, mistõttu tekib juhikohal tunne nagu istuks väikeses talveaias. Ning see kõrgus, 1,83 meetrit, on kategoorias, kus enamik konkurente kükitavad peenutsevalt alla 1,70, täiesti üle keskmise. Vaid Land Rover Discovery Sport ulatub veel veidi kõrgemale. SWM G03 seisab nagu vanakooli maastur, mille disainerid vaatasid rohkem Toyota Land Cruiseri kui Kia Sportage'i suunas.

Tagantvaade jätkab sama loogikat: püstine, otsekohene, peaaegu arhitektuuriliselt süütu. Suur tagaluuk viitab sellele, et siia mahub rohkem kui lihtsalt ostukotid ja lapsevanker, räägime tõsiselt võetavast perepagasist, vajadusel ka suure koeraga. 17-tollised valuveljed täidavad koopad kenasti ära, ilma et keegi tunneks vajadust kohe rehvitöökojas „paksemad jalanõud“ alla kruvida.

Kui G03 välisdisain vihjab robustsele tööloomale, siis salong sekundeerib sellele sirgjoonelise „ma tahan väga midagi vedada” suhtumisega. Ukse avamisel tervitab sind raske, metallikõlksuga mehhaaniline tunne, nagu avaks vana kooli külmkappi, mitte tänapäevast sõidukit ja sees ootab sind plast. Palju plasti. Aga see pole see krabisev, odav, maailmalõpulõhnaline plast, vaid lihtsalt kõva pind, mis annab selgelt märku, et siin ei mängita luksust, vaid kestvust. Kui midagi peaks siin sees kriuksuma, siis tõenäoliselt ainult su lapsed, kui nad seda kõike katsuvad.

Samas on viimistlus selle hinnaklassi kohta isegi ootamatult korralik. Pole siin küll ei kroomitud õhuvõtte ega valgustusega joogitopside hoidjaid, kuid on nupud, mis töötavad ja funktsioonid, mis täidavad oma eesmärki - SWM ei paku sulle midagi, mida sa tegelikult ei vaja.

Ent kohe jääb silma miski, mida ei ootaks niivõrd soodsalt seitsmekohaliselt – istmete paigutus. Tavalise kolmeistmelise teise rea asemel istuvad seal kaks uhket kaptenitooli. Mitte küll lennufirma business-klassi väärilised aga eraldiseisvad, reguleeritavad ja üllatavalt mõistlikult mugavad. Ning neid saab edasi-tagasi liigutada, jääb umbes 11 cm mänguruumi jalaruumi jagamiseks tagumise reaga. See polegi halb, kui arvestada, et kolmas rida on pigem „hea lootus" kui "päris istekoht - kolm kohta küll, kuid päriselt mahub sinna kaks last või üks täiskasvanu, kes sind pärast enam ei armasta.

Pakiruumi numbrid räägivad sama keelt. 1564 liitrit siis, kui istmed kaardimajana maha klapid. Kui kõik seitse kohta püsti, võid pagasiruumi unustada. Paar poekotti veel mahub, lapsevankri unusta kohe ära, välja arvatud juhul, kui soovid selle tükkideks võtta ja Tetrise meistrina sinna mahutada. See on tänapäeva väikeste 7-kohaliste paratamatus ja SWM ei ürita seda isegi varjata.

Juhi ees on klassika: analoogkellad, mille vahel tiksutab elutruu 3,5-tolline ekraan. Pole siin ei digitaalseid paneele ega animeeritud tervitusi. Aga tead mis? Kütusetase, läbisõit ja uksehoiatuse ikoon on kõik olemas. Ja kui midagi puudub, siis polnud see vajalik info, vaid lihtsalt tarbetu sära.

Keskkonsoolis istub 7-tolline multimeediaekraan, pigem tahvelarvuti järeltulija kui tehnoloogiline ime. Aga üllatus-üllatus, see täitsa töötab. Sel on navigatsioon, tagurduskaamera ja isegi Android Auto ning Apple CarPlay tugi. Jah, sa saad Spotify’d kuulata ja Waze’i kasutada ilma, et peaksid telefoni kusagile aknale liimima. Mõned kallimad autod võiks siit isegi õppida. Helisüsteem meenutab küll paljuski eelmist sajandit, kus autole tuli kassettraadio ise juurde osta ning tihtilugu kõlasid need suuremal võimsusel nagu Haddaway laulaks ilma hammasteta ja Taani keeles. Power’it päris lõppu keerates polnud üldse võimalik eristada ei artisti ega laulu - kõik kõlas täpselt ühtemoodi.

Kliimaseade on täiesti manuaalne - sul on keeratav nupuke, mitte digitaalne libistaja. Kuid kõigil neljal aknal on elektrilised tõstukid. SWM G03 ei jäta tagaistmel istujaid kangiga klaasi kangutama. Ja siis see kirsike tordil - katuseluuk. Jah, elektriga liigutatav, klaasist ja paistab läbi.

Istmed kaeti „eco-leatheriga“, mis on omamoodi eufemism kunstnahale, mis näeb siiski välja paremini kui odav tekstiil ja on oluliselt lihtsam puhastada. Tundub, et siinkohal mõeldi just neile, kelle autos viibib vähemalt kaks šokolaadiste näppudega last ja üks väga karvane koer.

Sisenemine on mugav: kõrge kere ja suured uksed tähendavad, et keegi ei pea teab mis akrobaatikat harrastama. See kehtib nii vanaema kui energiast pulbitseva viieaastase kohta. Salongi ergonoomika jätab täitsa normaalse mulje: kõik on käeulatuses, nupud on suured ja loogilised. Siin pole vaja tutvustavat PowerPointi ega YouTube’i õpetust, et aru saada, kuidas ventilaator tööle panna.

Kui sa loodad, et SWM G03 kapoti all peitub mingi revolutsiooniline tehnoloogiamärul, mis paneb Teslad värisema ja tõmbab BMW-dele higi otsaette, siis - eip. See on vana kool. Selline lihtne, ilma ühegi turbolaadimiseta, nagu need köögikombainid, mis küll midagi erilist ei tee, aga kestavad 20 aastat. G03 mootoriks on 1,5-liitrine vabalthingav nelja silindriga bensiini põletav jõuallikas, koos oma 110 hobujõu ja 155 njuutonmeetriga, mis ausalt öeldes ei pane isegi elektritõukeratast alandavalt järgi vaatama.

Kui see auto oleks loom, siis oleks ta eesel. Mitte just kiire aga veab kuidagi ära. Võib-olla mitte mäkke, aga vähemalt üles künkast, kui just väga palju ei kaalu. Sõidudünaamika? Ütleme nii, et kiirendus 0–100 km/h võiks olla midagi sellist, mida mõõdetakse stopperi, mitte kalendriga. Tühja autoga võid loota kuskile 13 sekundi kanti. Aga kui sul on kõik seitse kohta täis ja pagasiruumi topitud rohkem kui peaks, siis astub G03 edasi umbes samas tempos, nagu pensionär nädalavahetusel turule - sihikindlalt, kuid mitte kiiresti.

Käigukastiks viiene manuaal, mis tänapäeva mõistes kõlab umbes sama moodsalt kui nuppudega Nokiaga pildistamine. Aga lülitused on sujuvad ja loogilised, nagu vana Ladaga, ainult et ilma selle dramaatilise metalse raginata. Pikematel sõitudel tõusevad pöörded aga kõrgele ja müra salongis hakkab meenutama umbes filtriga tolmuimejat. Kiirusel 130 km/h kisendab mootor otsekui anudes kuuendat käiku või gaasipedaali vabaks laskmist.

Aga siis tuleb mängu vedrustus ja siin teeb G03 ootamatu lükke. Sõit on mõnus. Pehme. Lausa üllatavalt leebe. Kui linnade tänavad tunduvad justkui katusekividena laotud, siis G03 rullib neist üle nagu madratsiga paat. Loomulikult kallutab see kast end kurvis nagu purjus karu aga selles pole mingit üllatust. See auto ei taha sporti teha. See tahab lapsi kooli viia ja turult arbuusi tuua. Rahulikult, kiirustamata.

Roolitunnetus? Noh, see on rohkem soovituslik kui dialoog. Sa saad aimu, et rool keerab rattaid aga tagasiside on umbes sama isiklik kui klienditeeninduse automaatvastus. See pole aga üldse ju probleem, kui su elu koosnebki 50 km/h tsoonidest, külapoe parkimisplatsidest ja kord kuus mõne linnaasutuse külastustest.

Kütusekulu osas läheb asi veidi keeruliseks. Paberite järgi umbes 7,2 l/100 km, mis on pehmelt öeldes krõbe. Kui sa sellest autost midagi ei teaks ja kuuleksid ainult kulu, võiks eeldada vähemalt 180 hobujõudu ja nelikvedu. Aga ei. G03 on lihtsalt näljane. Kui sa teda hellitad ja sõidad nagu vanaema, saad ehk seitsme liitriga hakkama. Aga kui paned täis auto liikuma või vajutad veidi hoogsamalt, ulatub kulu kergesti 8–9 liitrini. Ja kui sa juhtud elama Saksamaal ja armastad autobahni, siis pigem mõtle LPG peale.

Just, SWM pakub osadel turgudel ka G03F LPG versiooni: tehase poolt paigaldatud gaasiseadmega. Sama mootor, aga kahe toitumisrežiimiga: bensiin ja vedelgaas. Võimsus langeb vaid ühe hobujõu võrra, aga kütuse hind kukub kolinal. Loomulikult kaob osa pagasiruumi, sest gaasiballoon elab nüüd seal, kus kunagi elas varuratas, aga odavam tankimine ja madalamad emissioonid kaaluvad selle paljude jaoks üles. See oleks kindlasti valik neile, kes ei pea luksuseks nahkistmeid, vaid kütusearvet alla 70 euro.

Ja siis uus üllatus! SWM G03 on olemas ka hübriidina. Täitsa Nissan e-Poweri stiilis elektriauto, millel on bensiinimootor ainult akude laadimiseks. SuperHybrid, kõlab küll nagu mingi koomiksikangelane aga elektriline vedu, 150 hobujõudu, BYD Blade akud ja vaikus, mis paneb sind kahtlustama, kas auto üldse töötab. Alguses liigub G03 hübriid pehmelt ja hääletult, paagi tühjenedes lülitub generaator käima ja sõidad edasi. 1000 km sõiduulatus ühe paagiga? Pole paha. Ainult et hind on juba pea 29 000 eurot ja see muudab selle versiooni hoopis teise klassi mängijaks.

Kui SWM G03 oleks spordimeeskond, siis turvavarustus oleks nagu selle vigastatud varumängija - pole kohal ja mängu saada pole lootustki. Tegu on valdkonnaga, kus madal hind hakkab lõpuks valjuhäälselt endast teadma andma. Ja kuigi see auto võib väljast näida nagu väike tank, siis sees toimub pigem säästurežiimis ellujäämiskoolitus.

Alustame kõige ilmselgemast: turvapadjad. Neid on kaks - mitte neli, mitte kuus, vaid kaks. Juhi ja kaasreisija jaoks. Külgturvapadjad? Kardinad? Unistage edasi. Kui sul on plaanis vedada oma viieliikmelist peret, siis teadmiseks: tagaistmel istujad peavad lootma heale õnnele ja tugevatele konstruktsioonidele. Tegemist on sisuliselt turvapadjata kolmanda klassi reisijatega. Arvestades, et isegi Dacia paneb oma kõige odavamatesse mudelitesse kuus patja, tundub SWM G03 siin nagu ajarändur 2003. aastast ja mitte heas mõttes.

Ohutussüsteemidest rääkides – kui sa loodad automaatset hädapidurdust, sõidureahoidjat, pimenurga jälgimist või adaptiivset kiirusehoidjat, siis pead paraku mujalt otsima. Need funktsioonid on SWM-i inseneride sõnavaras kas "järgmise põlvkonna probleem" või "liigne luksus". Selle asemel saad täpselt nii palju, kui Euroopa seadused nõuavad: ABS, veojõukontroll, ESP ja tõusuabi. Midagi rohkemat pole lubatud loota.

Positiivse poole pealt: vähemalt on olemas tagumised parkimisandurid. Nad piiksuvad ja annavad märku, kui tagumik hakkab midagi kallist puudutama. Arvestades auto suurust ja kõrget tagaosa, on see praktiline lisa, mis säästab sind poeparklas piinlikest olukordadest. Ja tavaline püsikiirusehoidja on ka olemas, mitte adaptiivne ega nutikas aga töötab. Umbes nagu vanakooli raadio: nupud on olemas ja hääl tuleb sisse.

Salongist avaneb tänu kõrgele isteasendile hea ülevaade ning juhil on visuaalne eelis, mis mõnes olukorras aitab kindlasti õnnetust vältida. Ja kui tõesti midagi juhtub, siis massiivne ninaosa võib väiksema auto vastu töötada nagu rooma leegionäri kilp. Kuid kui turvavarustus pole kaasaegne, siis ei tasu loota, et plekikaitse sind päästab.

Ning siin tuleb mängu suur küsimärk: SWM G03 pole Euro NCAP turvatestis läbi käinud. Mitte kordagi. Me ei tea, kuidas see auto päriselt kokkupõrkel käitub. Ja see teadmatus ongi kõige suurem ohutusrisk. Kui sulle meeldib riskida ja armastad mõistatusi, siis palun väga, võta see. Kui aga su prioriteetide seas on pereliikmete füüsiline tervis, siis peaksid selle osa väga kainelt läbi mõtlema.

Veel üks ebamugav tõsiasi: SWM ei ole Euroopas just laialt tuntud. Kui midagi juhtub ja vaja on varuosi või korralikku remonditöökoda, siis ei pruugi abi tulla nii kiiresti kui näiteks Volkswageni puhul. Kvalifitseeritud teenindust võib otsida taskulambi ja hea lootusega.

SWM G03 on nagu turule ilmunud odav rõivabränd: soe, sobib selga ja rahakotti ei piina. Ning mis kõige olulisem, ta on tõsimeeli seitsmekohaline linnamaastur ümmarguselt 18 000 euro eest. Euroopa autoajaloo mõistes pole see lihtsalt haruldus, vaid midagi, mida mõni inimene loeks eksituseks hinnasildil.

Kõige suurem üllatus tulebki hinna ja ruumi suhte näol. Sa saad täiesti uue, suure kerega, (vähemalt paberil) seitsmekohalise masina, millel on võtmevaba sisenemine, Apple CarPlay, katuseluuk ja isegi nahataoline istmekattematerjal. See on umbes sama, nagu ostaksid odavama otsa sülearvuti ja avastaksid, et see suudab tegelikult ka fotosid töödelda ja videoid renderdada, mitte küll kiiresti aga ikkagi.

SWM G03 on auto inimesele, kes teab, mida ta tahab: palju ruumi, vähe kulutusi, null üleliigset tilu-lilu. Ta on hinnasilt, millele on kleebitud ratastega kuut, mis liigub. Võrdluses näiteks Dacia Joggeriga jääb ta küll tuntud margi turvalisuse kõrval hätta, kuid vastu paneb ta rohkem pearuumi, eristuva interjööripaigutuse ja veelgi madalama hinna.

Muidugi pole kõik roosiline. Kui turvapatju on täpselt kaks ja juhiabisüsteemide nimekiri on lühem kui mõne poe lahtiolekuajad pühade ajal, siis hakkab isegi väiksemat sorti kuklasagar kõhklema. Samuti tekib õigustatud küsimus: kuidas see auto vananeb, mis on selle järelturuväärtus ning kas viie aasta pärast keegi veel SWM-i nime teab, rääkimata selle hääldamisest?

Aga vaatame korraks teistmoodi: SWM G03 võiks olla paljude jaoks esimene samm. Esimene isiklik auto. Esimene seitsmekohaline. Esimene võimalus teha midagi omal käel, ilma liisingupõrguta. See pole auto inimestele, kes otsivad staatust. See on auto inimestele, kes otsivad lahendust. Suur ruum, väike hind ning kas mitte see polegi valem, mis töötab juba aastakümneid, lihtsalt erinevate nimede all?

Kui rääkida „fun factidest“, siis SWM G03 pakub hinnaga, mis teeb isegi mikrolaineahju turundajad kadedaks: alla 2600 euro istekoha kohta. See tähendab, et iga reisija maksab vähem kui keskmine nädalane kuurordipuhkus kuskil soojal maal, kuid see reis kestab tunduvalt kauem.

Kokkuvõttes: SWM G03 on nagu korralik purgiõlu, mitte just šampanja aga janu saab kustutatud. Ta ei sära kiirenduskatsetel ega hiilga testilaborites, kuid teeb oma töö ära. Kui sulle meeldib see, et su auto ei esine, vaid eksisteerib; kui sa pead oluliseks ruumi, mitte valgustuse tooni salongis; ja kui su rahakott eelistab kontakti maapinnaga, mitte õhulosse, siis tasub SWM G03-l silma peal hoida. Sest olgem ausad, kui Euroopa autoturul ongi veel alles üks tõeline hinnaüllataja, siis see on just see kastikujuline, kahe turvapadja ja seitsme istmega Hiina-itaallane.