MINI Countryman - minimalism maksimaalses kehas

Nagu me kõik teame sündis Mini 1959. aastal, ajal kui Suurbritannia seisis silmitsi kütusekriisiga ja inimesed vajasid väikest, ökonoomset, ent praktilist sõidukit. Briti insener Sir Alec Issigonis sai ülesandeks luua üks selline, mis oleks väiksem kui tavaline pereauto, aga mahutaks neli inimest ja nende pagasi. Tulemuseks oli revolutsiooniline disain: esivedu, mootor põiki kapoti all ja rattad nurkades. See maksimeeris sisepinda ning muutis autokese, mis nimetati Miniks, täiesti omasuguseks.

Mini ei olnud pelgalt tehniline saavutus, vaid ka kultuurifenomen. 1960ndatel sai sellest Briti popkultuuri sümbol - ikoon, millega sõitsid nii The Beatles kui ka Londoni moeloojad. Samal ajal oli Mini edukas ka mootorispordis, eriti Monte Carlo rallil, kus see David-vs-Goliath-stiilis alistas korduvalt suuremad ja võimsamad konkurendid.

Bränd läbis mitmeid omanikuvahetusi, kuuludes aastate jooksul nii British Leylandile kui ka Rover Groupile. 1994. aastal ostis BMW Roveri, kuid otsustas lõpuks ainult Mini brändist eraldada ning luua sellest täiesti uue, iseseisva mudelirea. 2001. aastal tuli turule esimene uus-BMW Mini - palju suurem, moodsam ja turvalisem, kuid oma esivanemaga visuaalselt ja vaimselt selgelt seotud.

Sellest ajast alates on Mini kasvanud nišimudelist täisväärtuslikuks tooteperekonnaks. Klassikalise luukpära kõrvale tulid kabrioletid, kupeed, roadsterid, Clubmanid ja loomulikult Countryman. Iga uus mudel nihutas Mini piirjooni, kuid püüdis säilitada selle algse idee: pakkuda kompaktses vormis isikupärast sõidunaudingut.

Tänapäeval on Mini globaalne kaubamärk, mis ühendab retrohõngu moodsa tehnoloogiaga ning briti disaini saksa insenerikvaliteediga. Ning ehkki nime poolest peaks Mini olema väike, on selle mõju automaailmale olnud kõike muud kui miniatuurne.

Kunagi oli Mini rohkem seisukohavõtt kui auto: liikuv manifest nutikusest, kompaktsusest ja briti kiiksust. Tänasest Countrymanist on jällegi saanud selle kõige suurem ja vastuolulisem kehastus. Jah, see on ikka Mini aga ainult niivõrd, kuivõrd näiteks pudelivesi on veel „vesi“, kui see on villitud šampanjapudelisse, mullitab ja maksab kümme eurot liiter.

Countryman ei mängi ettevõtte mudelireas väikest rolli. Kolmas põlvkond on eelmisest 13 cm pikem ja selle kogu pikkus on 4,44 meetrit, ehk juba rohkem kui esimesel Range Roveril. Sir Alec Issigonis, Mini originaalkujundaja, ilmselt kehitaks hauas õlgu või sirutaks käe väikese konjaki järele.

Aga kas see kõik tähendab, et Countryman on reetnud oma juured? Mitte ilmtingimata.

Countrymani lugu algas 2010. aastal kui BMW otsustas Mini brändi venitada sinna, kuhu varem ei julgetud - pereautode turule. Toona võeti üsna suur risk, sest miski ei öelnud, et inimesed tahaksid suurt Minit. Kuid tulemus osutus päris edukaks. Eriti Euroopas, kus teise põlvkonna Countryman moodustas näiteks Prantsusmaal kolmandiku kogu Mini müügist. Ja nüüd võtab uus Countryman oma koha mitte ainult pereautona, vaid Mini mudelirea lipulaevana.

Countryman on täna auto, mis seisab kahe jalaga Mini pärandil, aga seljas kannab juba BMW mantlit. Teda toodetakse Leipzigi tehases, mitte enam Oxfordis. Ta tuleb nii bensiinimootoritega kui ka täiselektrilisena, mis on Mini jaoks esimene kord pakkuda midagi sellist peresõbraliku crossoveri formaadis. See on oluline samm: Countryman pole enam lihtsalt suur Mini, see on Mini, mis soovib olla kõikidele midagi. Ja see ei ole alati lihtne.

Kui sa pole viimased viisteist aastat autouudiseid jälginud ja keegi sosistab sulle kõrva „Mini“, siis sa ei oota nelja ja poolt meetrit pikkust, kahe meetri laiust ning kõrge ninaga isendit, mis meenutab rohkem valitsejat kui krapsakat linnaelukat. Aga just selline on uus, kolmanda põlvkonna Mini Countryman. Mini, millel on kaalu. Mini, mis tahab mahtuda suurte laste laua äärde. Ja teeb seda täiesti süüdimatu näoga.

Kui eelmine Countryman istus veel pool tagumikku väikemaasturite klassis, siis uus versioon kolistab ustega C-segmendi kompaktdžiipide seltskonnas. Jah, tegemist on Mini kõige suurema mudeliga läbi ajaloo. Pikkust on 4444 mm, kõrgust 1660 mm ning peeglitega koos ulatub laiuseks 2070 mm. See tähendab, et Countryman on suurem kui Nissan Qashqai, Volkswagen T-Roc või isegi mõni varasem Honda CR-V. Võrdlusest originaalse Miniga ei hakka me siinkohal rääkimagi - see oleks nagu võrrelda espressot ämbritäie lattega.

Aga kõik see mass ja mõõt on pakendatud disaini, mis püüab oma päritolu mitte häbeneda. Eestvaates lööb vastu suur ja kandiline iluvõre, mis on geomeetrilisem kui kunagi varem, kuid siiski äratuntavalt Mini. Esituled on nagu klassikalised Mini silmad pärast ortodondi juures käimist: sirgemad nurgad, kuid sisu endiselt sõbralik.

Küljelt vaadates rõhutavad auto robustsust peaaegu vertikaalsed rattakoopad ja kõrge vööjoon. Kerejooned said puhtamad, selgemad, peaaegu modernistlikud. Ükski joon ei tundu üleliigne, kuid samas ei ole midagi ka liiga kliinilist. Katus on loomulikult kontrastvärvis, sest Mini ilma sellise katuseta on nagu burger ilma juustuta - tehniliselt kuidagi toimib, aga seda keegi tegelikult ei taha.

C-piilar, mille alt on katus visuaalselt “lahti lõigatud”, lisab tagaosale väikese disaininipsu, mis meenutab Range Rover Evoque’i lahendusi. See detail mõjub nutikalt ja viib auto proportsioonidelt fookuse ära, mis võivad muidu mõnele vaatajale tunduda pisut venitatud.

Tagantvaates säilitati Minile omased püstised tagatuled, nüüd veel isikupärasemad ja valgusgraafikas jätkavad kuulujuttude kohaselt ka Union Jacki teemaliini. Pagasiluugi keskele kirjutatud “Countryman” suurte tähtedega ning madalamale kolitud numbrimärk annavad autole pisut rohkem saksalikku hoiakut. Samas ei saa eitada, et see kõik mõjub kokku šikilt. Isegi efektsemaid värvitoone ei kardeta.

Disainiga saatis Mini korda midagi keerukat: nad paisutasid oma kõige mängulisema mudeli selliseks, et see konkureerib täieõiguslikult linnamaasturite turul, ent suudab siiski säilitada oma identiteedi. See pole pelgalt plastvõrudega BMW. See pole ka enam päris vana hea Mini. See on midagi vahepealset, nagu kloun, kes kannab ülikonda ja ajab nalja, aga ainult väga valitud seltskonnas.

Mini võttis ette sammu, millest paljud brändid unistavad, kuid vähesed riskivad - nad viskasid kogu varasema sisekujunduse rahumeeli välja ja alustasid puhtalt lehelt. Tulemus tundub nagu Londoni disaininädala pop-up installatsioon, millesse keegi sutskas istmed ja armatuuri. Aga see töötab üllatavalt hästi.

Alustame kõige silmatorkavamast ja see on üsna otseses mõttes silmatorkav. Keset armatuurlauda ilutseb maailma esimene täielikult ümmargune OLED-ekraan, läbimõõduga umbes 9,5 tolli. Kui see kõlab liiga abstraktselt, siis kujuta ette kõrglahutusega söögitaldrikut, millelt oma auto funktsioone juhid. Samsungi valmistatud ekraan on nii terav ja särav, et tundub, nagu oleks keegi unustanud Netflixi menüü auto keskkonsoolile lahti. Selle sees on kõik: kiirus, navigatsioon, seaded, animatsioonid, meeleoluvalgus ja isegi üks buldog nimega Spike.

See ümmargune latakas on tegelikult kogu auto aju. Füüsilised nupud on suures osas kadunud, alles on jäänud vaid õhuke rida lüliteid ekraani all, mis juhivad hädapäraseid funktsioone. Kõik muu on nüüd puute, hääle või žestide kaudu juhitav. Kas see on mugav? See sõltub, kas sa oled inimene, kes naudib iPhone'i menüüdes tuhnimist või pigem keegi, kes eelistaks ikka veel CD-mängijat. Sest jah, alguses võib menüüstruktuur tunduda kui labürint, kus iga nurgatagune üllatab uue ekraani ja efektiga. Aga kui rutiin tekib, siis see maailm hakkab tööle ja seda teeb ta üsna vaimukalt. Näiteks gaasipedaalile vajutades ilmub ekraanile pisike raketikene. Go-kart mode? Loomulikult on olemas. Ja koos sellega ka animatsioonid, värvimuutused ja heliefektid, mis võiksid vabalt pärineda PlayStationi kasutajaliidesest.

Kogu see digitaalsus võiks kiiresti muutuda steriilseks, kui see poleks nii julgelt kontrastis materjalide ja valgusega. Mini kasutab kootud kangast, mis katab armatuuri ja uksepaneelid. Loomulikult valmistatakse see ümbertöödeldud plastpudelitest, millele projitseeritakse meeleoluvalgustust, mis muutuvad vastavalt sõidurežiimile. Ehk siis: roheline sportrežiimis, lilla „Zen Mode’is“ ja punane, kui tahad veidi kurjemalt mängida. See on interjöör, mis elab, reageerib ja tantsib sinuga kaasa. Ja õhtupimeduses näeb see lihtsalt lahe välja.

Istmed ise on mugavad, kuid mitte liiga laisad, selgelt Minile omaselt sportliku suunitlusega. Päris "go-kart" see isteasend küll enam ei ole, sest sa istud nüüd kõrgemal, justkui väikese järikese peal, aga nähtavus on tänu sellele suurepärane. Tagaistmel on ruumi rohkem kui kunagi varem, ja see on oluline. Pikemaks venitatud teljevahe lisab jalaruumi ja ka pearuumi jätkub pikematelegi. Ainult keskmine iste on kitsas ja kardaanitunnel segab, mis tähendab, et kolmekesi taga istumine on pigem noortekampadele või paindlikele sugulastele.

Pagasiruumi lubatakse umbes 450 liitrit. Ei midagi šokeerivat aga piisav, et mahutada ka ootamatu poodlemise tagajärg. Istmed on 40:20:40 jaotusega, reguleeritava kaldenurgaga ja pikisuunas liigutatavad. Lisaks on olemas „Cargo“ funktsioon, mis võimaldab istmeid püstiasendisse lukustada, et näiteks hiiglaslik kast või eriti jultunud kohver ära mahutada.

Panipaiku leidub igale maitsele: nutitelefoni laadimisalus, peidetud laekad, disainitud prügikastikesed ja USB-C pesad igale reisijale.

Kas kõik on ideaalne? Ei. Android Auto ja Apple CarPlay näevad selle ümmarguse ekraani peal välja nagu konservikarbi peale liimitud ajalehe rakendused. Mõned plastdetailid, eriti allpool, rikuvad premium-tunnetuse ning ekraani eredus võib öösel tunduda pisut allakäinud rave-klubi moodi. Aga samas, see ongi Mini. Ta ongi teistsugune.

Kapoti all toimus peaaegu sama oluline pööre kui salongis: manuaalkast saadeti väljateenitud puhkusele, sellest, millises suunas diisel saadeti, üldse ei räägita ning igas variandis voolab nüüd vähemalt poolhübriidne veri. See tähendab, et kogu mootorivalik on vähemalt mingil tasemel elektrifitseeritud. Mõni rohkem, mõni vähem. Ja mõni nii palju, et sisepõlemismootorit ei ole enam nähagi. Aga alustame algusest ja ronime järjest pöördeid mööda üles.

Countryman C: vana hea kolmesilindriline partner igapäevasõitudeks
Kõige alumine trepiastme on Countryman C, ehk kolmesilindriline 1,5-liitrine turbomootor, millele BMW lisas 48V kerghübriidi, et linnasõidul vähem kütust põletada ja muuta start-stop sujuvamaks kui mõne spaamassööri käeliigutus. 168 hobujõudu ja 280 Nm on täiesti piisavad, et auto end igapäevaelus väärikalt liigutaks. Eriti arvestades, et baasversioon on ainult esiveoline ja kaalub veidi vähem kui oma nelikveolised vennad.

Kiirendus 0–100 km/h alla 9 sekundi teeb sellest just parasjagu elava pereauto, mis vanaema ei ehmata aga suudab möödasõidul siiski väärikalt esineda. Mootor kõlab kolmesilindrile omaselt: pisut nurisev, natuke nurruv, justkui väike energiline koer, kes püüab suurtele muljet avaldada. Aga seda mitte lärmakalt, vaid armsalt. Ja kõige tähtsam: seda mootorit ei pea häbenema. See on rafineeritud ja üllatavalt iseloomuga. Nagu öko-Mini peakski olema.

Countryman S All4: kui tahad natuke vürtsi, aga veel mitte pipragaasi, siis S-mudeliga hakkad nautima. 2,0-liitrine neljasilindriline turbomootor toob 215 hobujõudu ja 360 Nm pöördemomenti, mis tähendab, et see Mini liigub tarmukalt. All4 nelikvedu on standardis ning annab autole kindla pidamise ka libeduses, samas kui 7-käiguline topeltsiduriga automaat kastab käiguvahetused võisse.

S-mudel on see magus kesktee: piisavalt kiire, et tühja maanteed nautida, aga mitte nii äkiline, et igal ristmikul rehve põletada. Roolilt vahetatavad käigulabad on standardis, sest tõeline entusiast vajab oma hobujõududega ka visuaalset kontakti. Lisaks saab vedrustuse jäigemaks sättida, et kogu elamus kohe sportlikumaks muuta.

John Cooper Works All4: kui Mini võtab ette, et Porschele saba näidata. 296 hobujõudu. 0–100 km/h umbes 5,5 sekundit. Elektrooniliselt piiratud tippkiirus 250 km/h. Ja kõik see nelikveolisel platvormil, millele lisati madaldatud sportvedrustus ja adaptiivsed amortisaatorid.

Countryman Electric ja SE All4: kui Mini kaotab hääle aga välja ei sure. Esimene on ühe mootoriga esiveoline, teine kahe mootoriga nelikveoline. Vastavalt 201 ja 309 hobujõudu. Nii et see teine, SE, on paberil isegi kiirem kui JCW. 0–100 km/h umbes 5,5 sekundiga ja täiesti hääletult.

66,5 kWh suurune aku (kasutatav umbes 64 kWh) tähendab, et ideaaltingimustes lubatakse kuni 460 km sõiduulatust. Pole just tipptase aga enam-vähem konkurentsivõimeline. 130 kW DC kiirlaadimine tähendab, et 10–80% saab täis umbes poole tunniga.

SE All4 elektrikas annab võimsa lükke ja lineaarse kiirenduse, kuid akude mass lisab ~450 kg. Üks detail, mis väärib mainimist: elektrilistele versioonidele lõi Mini ka spetsiaalse helimaailma.

Countrymani rooli istudes tajud, et vaatamata oma kasvanud mõõtudele, kõrgemale kerele ja laienenud rattapõhjale on selle käsitsemine jäänud üllatavalt vahetuks. Kõrge istumisasend annab sulle tunde nagu istuksid linnavahina tornis: näed kapoti lõppu, näed parkimiskoha äärekivi, näed isegi seda, kes su kõrval valgusfooris nina nokib. Aknajoon on madal ja peeglid suured, mistõttu manööverdamine on lihtne. Pöördering umbes 11,5 meetrit pole küll parimate seast, kuid tähendab, et U-pööre sobib ka suhteliselt kitsastesse oludesse.

Rool on kerge, kuid mitte tundetu. Sportlikumates varustusastmetes saad lisaks veel ka natuke jäikust vedrustusse. Countryman suudab väikestest aukudest üle lennata nagu õhupall lennundusmuuseumis, kuid kui alla satuvad 19-tollised veljed ja meie mõistes “maanteesõbralik” asfalt, siis tunned kõike. Kui mitte istmikus, siis vähemalt seljas.

Suur kere ja pikk teljevahe annavad Countrymanile maanteel enesekindluse. Ta ei kõigu, ei eksle, ei nõua rooliga nunnutamist. 110 km/h juures on salongis piisavalt vaikne, et ilma häält tõstmata vestelda. Tuulemüra on hästi kontrolli all ning rehvimüra sõltub rohkem valitud rehvidest kui autost endast.

Lisaks saab lisavarustusena kasutada adaptiivset püsikiirusehoidjat koos reahoidmisega. Tõsi, autonoomne see süsteem veel pole, aga kui 90ndatel õpetati juhilube tehes, et “ära kunagi lase roolist lahti”, siis 2025. aastal on roolil juba ise sirgjoonel püsimiseks piisavalt tahtejõudu.

Ja siis jõuad keerad käänulisele külavaheteele, kõrgem raskuskese ei kao küll kuhugi ja füüsikat ei peta, aga Mini püüab selle unustada ja sina koos temaga. Auto pöörab innukalt, hoiab kurvis head joont ning isegi pidamine on selles klassis igati tipptasemel. Sa ei saa küll täielikku tagasisidet aga kokkuvõttes on Countryman selgelt sportlikum kui valdav osa konkurentidest.

Samas ei maksa üle romantiseerida. See pole sportauto, vaid klassikaaslastest natuke elavam pereauto. Aga ikkagi see on rohkem, kui paljud selles segmendis suudavad.

7-käiguline topeltsiduriga automaatkast teeb oma tööd enamasti vaevatult. Aeg-ajalt esineb väike viivitus. Selline hetkeline kõhklus võib mõnele tunduda närvesööv, eriti kui oled harjunud vahetu reageerimisega. Aga nagu kõigega Mini puhul, lõpuks harjud ära.

2025. aasta Countryman on turvalisuse ja juhiabisüsteemide poolest kaugelt kõige edumeelsem Mini läbi aegade. Tõepoolest, see on esimene Mini, mis pakub teise taseme poolautonoomset sõitu - täiskasvanud, läbimõeldud ja varustatud rohkemate sensorite ja radaritega kui mõne väikelinna lennujaam.

Countryman suudab lugeda liiklusmärke ning kohandada kiirust vastavalt lubatule, ühtlasi jälgib ka navigatsioonikaarti ning vajadusel pidurdab viisakalt, kui juht on vahepeal liiga entusiastlikult pedaalile vajutanud.

Kõik Countrymani versioonid tulevad standardis automaatse hädapidurduse ja kokkupõrke hoiatussüsteemiga. Süsteem tuvastab autosid, jalakäijaid ja isegi rattureid. Kui juht jääb uinuma, ärkab auto ja vajadusel pidurdab ise. Lisaks jälgib see ristmikel vastu tulevaid autosid ning suudab ohu korral sekkuda. Pimenurga hoiatus on samuti olemas: mitte ainult hoiatustulukesed peeglites, vaid ka tagurdamisel ristuvat liiklust jälgiv radar, mis teavitab lähenevatest autodest.

Countryman suudab end ise parkida. Vajutad nuppu, ja auto keerab end paralleelselt või risti parklasse täpsema liigutusega kui mõni sushikokk lõhefileed lõikamas. Lisaks on olemas uus tagurdamisabi, mis salvestab viimased 50 meetrit sõidutrajektoori ning suudab selle ise tagurpidi läbida. Põhimõtteliselt: sa sõidad kitsast sissesõidust sisse, mõistad, et oled eksinud, ja Mini viib sind viisakalt ja külmavereliselt tagasi, ilma et sa peaksid aknast pead välja pistma või palvetama. 360° kaameravaade, mis on saadaval lisana, muudab parkimise veelgi lihtsamaks. Vaade ülalt, kõrvalt ja tagant, justkui Google Mapsi satelliitrežiim, aga su enda auto jaoks.

Kere turvalisus loodi BMW X1 põhjal. See tähendab tugevat struktuuri, õhkpatju igas suunas (ees, külgedel, kardinad, põlved) ning isegi jalakäijate kaitsesüsteeme. Näiteks kapott tõuseb kokkupõrkel automaatselt üles, et pehmendada lööki jalakäijale - funktsioon, mis veel hiljuti oli ainult tippklassi luksusautode pärusmaa.

Kui sa oled selle auto roolis ja keegi sulle külje pealt sisse sõidab, salvestab Countryman toimunu automaatselt. Drive Recorder on sisseehitatud must kast, mis kasutab auto ümbruse kaameraid, et teha sündmuskohast videoklipp - nii saad vajadusel tõestada, et see ei olnud sina, kes punasega üle ristmiku läks.

Nagu tavaliselt, on enamik neist kõrgtehnoloogilistest juhiabidest osa kallimatest varustusastmetest või lisapakettidest. Adaptiivne püsikiirushoidja, sõidurajahoidmine ja ka Matrix LED-id pole standardis.

Uus Mini Countryman on samaaegselt brändi kõige ambitsioonikam ja vastuolulisem mudel. Ruumikas, turvaline, täis tehnikat ja valmis pakkuma kõike, mida tänapäeva ostja ihkab, säilitades samal ajal Minile omase kiiksu.

Plussid
✔ Väga ruumikas ja paindlik ning sobib hästi igapäevaseks pereautoks
✔ Eriline ja kvaliteetne interjöör - OLED-ekraan, meeleoluvalgustus ja taaskasutusmaterjalid loovad ainulaadse atmosfääri
✔ Lai mootorivalik
✔ Head sõiduomadused: täpne rool, stabiilne käitumine
✔ Kõrgetasemeline turvalisus ja juhiabid
✔ Isikupära ja "fun factor", mis paljudes rivaalides puudub

Miinused
✘ Infotainment-süsteem võib ekraanikesksusega tüüdata: kõik on menüüdes peidus
✘ Jäik vedrustus
✘ Hind kerkib kiiresti, kui valid midagi rohkemat kui baasversiooni
✘ Mitte enam "mini" - klassikalise Mini fännid võivad tunda end reedetuna

Countryman ei ürita olla kõikidele kõike, see on auto, mis ajab inimesi rääkima, kehitama õlgu ja imestama. Mõni ütleb, et see pole enam Mini aga võib-olla see just ongi tänapäeva Mini: suur, julge ja iseloomuga.