BYD Seal U DM-i: sõidab, ei sega ja ei tekita draamat

Kui oled BYD-i pidanud seni pelgalt järjekordseks hiinlaste autofirmaks, mis pommitab Euroopa turgu odavate plastist põletajatega, siis nüüd on aeg ümber orienteeruda. See ei ole enam see Hiina, kus tulnud autod nägid välja nagu kellegi halvasti joonistatud unenägu. BYD ehk "Build Your Dreams" on praeguseks maailma suurim elektriautode tootja - suurem kui Tesla ja tegelenud akudega rohkem kui Elon Musk oma kogu karjääri jooksul. Nad ei ehita ainult autosid, nad ehitavad terveid ökosüsteeme, tootes akud, ajamid ja isegi kiibistikud ise. Ja nüüd astuvad nad Euroopas areenile relvastatuna uue mudeliga: BYD Seal U DM-i. See pole lihtsalt järjekordne hübriid, mis lihtsalt teeb bensiini täienduseks paar elektrilist kilomeetrit ja tunneb end rohelisena. See auto tuleb täitma uut mõõdet, kus elektriauto kogemus pakitakse maitsvalt bensiinipaagi rahustava kohalolekuga. Justkui oleks sul taskus nutitelefon, mis töötab ka patareidega, just in case kui maailm päriselt otsa saab.

Auto tekkelugu on iseenesest lihtne ja BYD ei hakka seda isegi varjama - pistikhübriidina pääseb ta Euroopa Liidu elektriautodele mõeldud tollikirvest, mis kukub varsti igale täiselektrilisele Hiina autole nagu giljotiin Versailles’s. Samal ajal meelitab ta kavalalt ka neid ostjaid, kes ei taha veel igal õhtul laadimiskaabliga voodisse minna. See on ideaalne siirdemudel: elekter, kui jaksad, bensiin, kui vaja.

Disaini mõttes näeb Seal U välja nagu keegi oleks saanud Toyota RAV4-st kõrini ja palunud Itaalia disainistuudiol see ümber joonistada, kuid töö anti hoopis hiinlastele, kes mõtlesid, et miks mitte segada sportlikku kupeed ja konservatiivset pereautot ning serveerida see Blade Battery kastmes.

BYD ise nimetab seda mudelit Super Hybridiks. See kõlab küll nagu mingi Jaapani ulmeanime aga tähendus on lihtne: suur aku, nutikas ajam ja üle tuhande kilomeetri sõiduulatus, kui julged kõik paagid ja akud põhjani täis kallata. Kas see kõik ka päriselt toimib või on tegu järjekordse PowerPointi-unistusega? Sellele saame vastuse siis, kui vajutame „Start“ nuppu ja paneme selle päriselt tööle.

BYD Seal U DM-i välimus ei šokeeri aga ei pane ka õlgu kehitama. Tuleb möönda, et see pole tavaline ning juba alguses tundub, et midagi on teisiti. Selle auto disain on kui vaikselt tulnud laine, mis ei pritsi, vaid libiseb elegantselt üle rannaliiva: voogav, sujuv, plastiline.

Esiosa sai X-kuju. Mitte nagu mingi Wolverini rüseluse tagajärg, vaid justkui vaoshoitud viide jõule, mis ei vaja rõhutamist. LED päevasõidutuled joonistavad kapoti serva alla peaaegu et naeratuse ja tõesti - kui vaadata neid kahte läätsega esituld, siis mõjub see pilk pigem targalt kui kurjalt.

Küljelt vaadates tundub on BYD teinud kõik õigesti. Kõrge õlgjoon annab massi, 19-tollised läikmustad valuveljed lisavad sportlikkust ja mõõtmed: 4,77 meetrit pikk, 1,89 lai, 1,67 kõrge, on just need, mis sobivad kenasti keskmise parkimismaja piiridesse. Ei mingit Ameerika ülemõõdulist kolakat ega pelgalt müügisaali silmailuks disainitud kapsapirukat. See on auto, millega võid minna perega suvitama või maale ja sa ei tunne end kummaski kohas üleliigsena.

Taguots sai lai, kindel ja meeldivalt rammus. Mitte nagu kulturisti tagumik, vaid rohkem nagu klassikalises proportsioonis disain joonistatud inseneri asemel kunstniku silmaga. Ja need täislaiuses LED-tagatuled, millesse on peidetud veetilkade graafika, lisavad visuaalset puhtust. Mõned võiksid seda isegi nimetada plastikust ja valgusest poeesiaks. Kui sul on nõrkus detailide vastu, siis see auto viskab sulle kondi: kas märkasid, kuidas U-kujulised päevatuled vihjavad mudeli nimele nagu kaks hülgepoissi ninasid kokku pistmas?

Avades ust ei astu sa sisse mingisse kroomitud plastikuorgia või laste mänguasja meenutavasse digidisneylandi, nagu mõned Aasia konkurendid armastavad pakkuda. BYD Seal U DM-i salong võtab sind vastu nagu põhjamaine hotellituba - mõõdukalt elegantne, parajalt luksuslik ja meeldivalt arusaadav.

Nuppude asetus, ekraanide paigutus, üldine struktuur, see kõik on üllatavalt loogiline. Tavaliselt võtavad tootjad heaks maitseks oma mudelitesse väänata, mingi rahvusliku või mentaalse kiiksu, millest järjepidevalt kinni peetakse, isegi siis, kui kliendid seda aastakümneid kiruvad. Võib-olla ei julgenud BYD siinkohal riski võtta või saadigi tõepoolest aru, et mitte iga klient ei taha tunda end kosmoselaeva roolis. Mõnikord tahad lihtsalt autot mitte ratastel Pekingi parti.

Sees hakkavad silma pehmed pinnad, korralikud õmblused ja vegan-nahk, mis ei ürita olla pärisnahk, kuid mitte ka nagu mingi odav vakstu. Üleliigset kroomi ei ole, odavat kõva plastikut ei paista. Esiistmetel on elektriline reguleerimine, soojendus, ventilatsioon ja see kõik on juba baastasemel. Umbes nagu tellida majoneesiga kartulisalat ja saada kaasa veel suitsulõhe, vutimunad ja kvaliteetne must leib. Lihtsalt sellepärast, et nii on viisakas.

Aga mis tõmbab kohe tähelepanu, on see 15,6-tolline puuteekraan. See pole lihtsalt suur vaid ka pööratav. Tahad horisontaali? Palun. Eelistad portreed? No problem. See on nagu iPad Pro automaailmas, mis mitte ainult ei tee kõike, vaid teeb seda ka stiilselt. Kuigi tarkvara ilme meenutab natuke odavama otsa Androidi tahvlit, siis funktsionaalsuses pole nuriseda. Android Auto, Apple CarPlay, Spotify, HERE navigatsioon, häältuvastus ja 4G ühendus, mis võimaldab kaugjuhtimist ja OTA uuendusi. Pole ju sugugi paha.

Ja siis see “ujuv” keskkonsool. Kaks taset, läbipaistev kristalne käigukang, mis meenutab kallist kommikaussi luksushotelli vastuvõtus. Selle ümber füüsilised nupud, mille eest tuleks BYD-le lausa tänukiri saata.

Istmed on suured nagu mõisa diivanid. Pikemal sõidul ei hakka midagi suruma, ja tänu istmesoojendusele-ventilatsioonile on isegi meie kliimas tunne nagu omaenda mikrokliimaga salongis. Ainult esimese rea istmeasend võiks olla paari sentimeetri võrra madalam, kuid see on maitse asi. Maasturihuviline tõenäoliselt just naudibki seda kõrgemalt vaadet.

Tagaistmed tervitavad kõiki, kes väärtustavad jalgu. Seal U DM-i on limusiini kombel pikk: 2765 mm teljevahe annab võimaluse istuda nii, et isegi tagumiku ja istme vahele jääb mõni sentimeeter õhku. Ja kui pere satub olema kolmelapseline, siis tagumine keskmine koht sobib vähemalt esimeseks kahekümneks kilomeetriks. Pakiruum seevastu 425 liitrit, mis ei pane kedagi hüppama rõõmust aga ehk igapäevaeluks piisab. Kui just ei plaani reisida viiekesi, kaasas labrador, suusad ja kolm kastitäit BBQ liha.

Lisaks on panoraamkatus, meeleoluvalgustus, mis vajadusel muusikaga sünkroonis vilgub ja kümnekõlariline Infinity audiosüsteem, mis paneb Bachi kõlama nagu klubihiti ja klubihiti nagu kontserdisaali.

Kui enamik pistikhübriide kõlab nagu kompromiss kahe maailma vahel, justkui keegi oleks integreerinud jalgratta külge murutraktori mootori lootuses, et tekib midagi mõistlikku, siis Seal U DM-i hübriidajam ehitati nii, et elektrit pressitakse igast võimalikust nurgast ja bensiinimootor on seal, et vajadusel tulistada, mitte niisama tiksuda. Ja kogu see värk on pakendatud kolmesse varustustasemesse, mis ei tähenda siin mitte "vähem-vähem-kroomi", vaid erinevaid jõuallikaid ja akuvalikuid.

Alustame baastasemest nimega Boost. Selle all on 1,5-liitrine Atkinsoni-tsüklil töötav neljasilindriline mootor, mis üksi pole just adrenaliinipump, kuid koos elektrimootoriga annab välja 160 kW ehk 217 hobujõudu. 300 Nm pöördemomenti tagavad, et linnas ei jää kellelegi jalgu ning 0–100 km/h ajaks lubatakse 8,9 sekundit. Mitte et keegi Boostiga Nürburgringi ründaks, aga oma klassi kohta on see täiesti viisakas tulemus. Aku on siin 18,3 kWh, mis tähendab, et saad elektriga läbi kuni 80 km, mis sobib linnasõiduks või vaikseks kodu-töö vahel pendeldamiseks. Ja kui akus haigutab tühjus, tõstab bensiinimootor käe ning annab hoogu juurde.

Comfort on nagu Boost, ainult paremas vormis. Sama mootorikombinatsioon, aga aku paisutati 26,6 kWh peale, mis tähendab kuni 125 km puhtalt elektrilist ulatust. Just siit algab see päris pistikhübriidi kogemus, kus enamus sõite saab tehtud ilma fossiilkütust nuusutamatagi. Kiirendus jääb samasse 9-sekundilisse kanti, aga see polegi oluline, sest peamiseks küsimuseks jääb, kui harva sa tanklas käima pead. Ja Comfortiga ei pea eriti käimagi. Võib isegi öelda, et see on kogu mudelirea mõistlikum ja praktilisem versioon. Nagu see inimene, kes töötab pangas, sõidab jalgrattaga ja teab kõiki Tesla aktsiate liikumisi, aga ei kiitle sellega kunagi.

Design on aga hoopis teine loom. Siin sai bensiinimootor turbo, tagasillale lisati veel üks elektrimootor ning koguvõimsus paisub 238 kW peale. 323 hobujõudu ja 550 Nm pöördemomenti panevad selle crossoveri 0–100 km/h kiirendama vaid 5,9 sekundiga. See on juba sportauto territoorium. Ühtlasi tuldi tagasi väiksema, 18,3 kWh aku juurde, mis on üsnagi loogiline, sest kui sa pakid autosse kaks elektrimootorit ja nelikveo, ei mahu sinna enam betoonploki mõõtu aku. Elektriline sõiduulatus on seetõttu ~70 km, tegelikus elus kindlasti vähem, mis tähendab, et see versioon ei mängi enam ainult elektrisõiduga, vaid paneb rõhku dünaamikale. Just sellepärast on Designil ka eraldi Mud ja Sand režiimid. Ei, see ei tähenda, et sellega saab karjääris ringrajaaegu püstitada, kuid lumega metsateel või kevadises porimülkas võiks ta igati kompetentseks osutuda.

Kõik Seal U DM-i versioonid saavad toidet BYD kuulsast Blade Battery akust, mis talub voolu nagu vanakooli traktor kannatusi. Laadimine toimub kodus või töö juures 11 kW kolmefaasilise AC-laadijaga. DC-kiirlaadimine on olemas, aga pigem hädaabinõu ning kuni 18 kW tähendab, et sa ei hakka kiirlaadijat iga tankla kõrval otsima, kuid hädaolukorras saad ikkagi paari-kolmekümne minutiga masinat kuigivõrd turgutada.

Kütusekulu osas lubavad laboriandmed muidugi klassikalist ulmet: Boostil 0,9 l/100 km, Designil 1,2 l/100 km. Aga kui su päevane marsruut on 40–50 km ringis ja pistik olemas, võib bensiinipaagist kuu aega rahulikult mööda vaadata. BYD-i hübriid ajab asja elektri peal nii kaua kui saab ja alles siis pöördub bensiinivarude poole, umbes nagu paadunud taimetoitlane, kes ainult häda korral juustuburgeri poole piilub.

Tundub, et BYD-i eesmärk Seal U DM-i puhul ei olegi kiirus ega jäikus ega „driving excitement“, nagu mõned turundajad armastavad oma pressiteateid vooderdada. Pigem istud maha, hingad sisse, paned käed roolile ja tunned end nagu omaenda kodus, juhul kui su kodus oleks vaikne, voolav ja veidi elektriline zen.

Elektriliselt liikumine on siin vaikne nagu öine lumi. Täiesti uskumatu, kuidas BYD on suutnud mootorihääled ja vibratsioonid summutada. Kui tavaliselt pistikhübriidi bensiinimootor ärkab ellu nagu röhitsev raseerija vannitoas, siis Seal U puhul võid isegi hetkeks mõelda, kas see üldse tööle hakkas. Ka tugeval kiirendusel jääb bensiinimootor diskreetseks, justkui paludes vabandust, et pidi vahele segama. Tuulemürast samuti ainult kerge susin küljepeeglitest, mis pigem meenutab seda heli, kui keegi keerab veinipudeli korgi veidi liiga aeglaselt lahti.

Esiveolised mudelid, mille 217 hobujõudu ja 300 Nm pöördemomenti sobivad igapäevaseks liiklemiseks nagu termokruus kontorilaua peale. Foori tagant minek, möödasõidud ja kruusateel kerge kihutamine, see kõik tehtav, ilma igasuguse paanikata.

Kui otsid sportlikkust, mine osta endale Golf GTI. Seal U DM-i vedrustus on loodud selleks, et sa tunneksid end nagu suudleksid maanteed läbi padjakihi. See liugleb üle linnatänavate aukude, justkui eksisteeriks auto ja asfaldi vahel mõni teine dimensioon. Aga kurvides meenutab mudel küll pigem purjelaeva tormise ilmaga. Pehme vedrustus annab autosõidule mõnusat hoogu, kuid järsemad pöörded viivad sind paadi servale lähemale kui enamik reisijaid sooviks. Kui mõni teine auto võtab kurvi nagu äärmiselt keskendunult tennisemängija, siis Seal U teeb seda nagu jooga harrastaja pärast lõõgastust: rahulikult, kuid pisut hajameelselt.

Rool on kerge, nagu oleks keegi selle üles riputanud õhupalli otsa. Parkimisel suurepärane, linnas mugav, kuid maanteel ja kurvides hakkab juht igatsema mingitki tagasisidet. See on nagu mängiks Forzas, aga force feedback oleks välja lülitatud. Sisendid registreeritakse, aga tunnetust ei tule. Jah, suunad saad kätte, kuid see tunne, et sina ja auto olete üks, seda siin ei teki. Tulemuseks on, et isegi kui kiirus lubaks natuke lõbutseda, siis kontakt rooliga ütleb vastupidist.

Paljud hübriidid jäävad pidurdamisel kohmakaks nagu susside ja naelte kombinatsioon: elektriline rekuperatsioon vaheldub ja hõõrdepidurid ning pedaal reageerivad nagu väsinud kass. Seal U DM-i puhul on see vastupidi. Piduripedaal võtab sujuvalt, reageerib täpselt ja ei jäta kunagi tunnet, et peaksid enne äkkpidurdust igaks juhuks palvetama. Regeneratiivpidurdus integreeriti sedavõrd sujuvalt, et sa ei saa arugi, millal energia tagasi akusse läheb ja millal pidurid mehaaniliselt tööle hakkavad. Tõsiselt, siin on rohkem tasakaalu kui paljudel premium-mudelitel.

Ohutuse poolelt leiad siit kõik, mida 2025. aasta autolt oodata: adaptiivne püsikiirushoidja, sõidurajahoidja, pimenurga jälgimine, hädapidurdus, 360-kraadine kaamerasüsteem ja automaatsed kaugtuled, mis rooliga kaasa pööravad. See kõik toimib, ei tüki vahele, aga tuleb appi siis, kui vajad. See on nagu hea ülemteener: ei torka silma, kuid on alati olemas.

Lisaboonusena saad tänu V2L funktsioonile teha oma autost elektrigrilli toiteallika. Tõsiselt, võta kaabel, ühenda külmik või kõlar ja naudi. See auto võib olla vaikne ja rahulik, aga selle akus peitub piisavalt energiat, et su nädalalõpureis mõnusamaks muuta.

Mis siis selle mudeli mõte üldse on või millega ta kliente püüdma tuleb? Kõigepealt hinna ja varustuse suhe, mis paneb paljud konkurendid kulmu kergitama. Seal U DM-i baashind on mõistlik, aga varustus pole enam “baas”, vaid juba nagu buffet: ventileeritavad istmed, HUD, panoraamkatus, pööratav tahvelarvuti ekraan, Infinity helisüsteem, 360° kaamerad ja kogu võimalik juhiabi-arsenal, mis turul saadaval. Ja see kõik juba standardina, mitte "Premium-paketi" või "Deluxe-ultra-brošüüri" tingimusel.

Siis tuleb sõiduvaikus. See pole lihtsalt vaikne, see on klass kõrgemal. Kapoti all võib keegi vaikselt bensiiniga toimetada, aga see ei puuduta sind. Elektrimootorite töö on siidine, tuulemüra napib ja ka odava otsa plastikut pole kuskil nagisemas: tunne on pigem nagu sõidaks premium-segmendi mudeliga.

Ökonoomsus? Comfort versiooniga võib liikuda päevi, bensiinipaak tolmumas. 125 km elektrit WLTP-s on tõsiselt konkurentsivõimeline ja igapäevasteks käikudeks enam kui piisav. Laadid kodus, sõidad päevad läbi elektriga ja siis, kui vaja, käivitub bensiinimootor nagu ustav varukoopia, mis kunagi ei kobise.

Ja lõpuks, ruumikus ja mugavus. Salong on suur, tagaistmel saab jala sirgeks ja ventilatsiooniga istmed teevad selja all suvel tööd sama usinalt kui sa ise esmaspäeva hommikul. Interjöör ise on küll visuaalselt tagasihoidlik, aga materjalid on kvaliteetsed ja tunnetus on pigem nagu oleks sisenenud rahulikku Rootsi disainiga elutuppa.

Miinused on loomulikul samuti rikkalikult esindatud. Kui jõuame sõidudünaamikani, siis see on umbes sama erutav kui õhtu vanaema juures. Auto ei ole ohtlik, ei ole loid ega ebakindel, aga ta lihtsalt ei tunne midagi. Rool on nii kerge, et mõni laps võiks rooli keerata ninaga, kuid tagasisidet sellest, mida esirattad parasjagu mõtlevad, ei tule. Kiiretes kurvides õõtsub see kui pehmendatud laev, vedrustus noogutab ja kohe saab aru, et BYD eelistab emotsionaalsele seiklusele pehmet rännakut.

Teiseks interjööri iseloom või pigem selle puudumine. See pole halb, see pole kole, see pole isegi igav. See on lihtsalt tavaline. Korralik. Aga kui ootasid midagi erilist, siis BYD on siin teadlikult euroopalikuks muutunud, aga on sellega ka osa oma eripärast kaotanud.

Ja pagasiruum. 425 liitrit pole katastroof, aga see on tänapäeva pereauto kohta kitsavõitu. Jah, taga on palju jalaruumi ja aku peab kuskile mahtuma, aga kui sa oled suurte kärude, reisikohvrite ja muusikaansamblite transportija, siis see on kitsaskoht, mis võib sõna otseses mõttes ukse kinni vajutada.

Tähelepanuväärsed detailid:
Pööratav 15,6-tolline ekraan: vertikaal või horisontaal, sõltub tujust.

V2L funktsioon: auto, mis võib matkal su grilli toita. Päriselt. Võta kaabel, ühenda külmik või kohvimasin ja laagerda nagu tsiviliseeritud inimene.

Regeneratiivpidurdus + korralik pedaalitunnetus: sujuv, progresseeruv, kindel.

BYD Seal U DM-i võiks Euroopa turul pidada ehk isegi üheks pragmaatiliseimaks pistikhübriidiks. Tehniliselt poolelt paistab ta silma mitmekülgse hübriidajamiga, mis kombineerib vaikse ja ökonoomse elektrisõidu praktilise bensiinimootori tagavaravõimekusega. Elektriline sõiduulatus kuni 125 km peaks katma enamike klientide igapäevasõitude vajadused.

Konkurentsi osas astub Seal U DM-i samasse liivakasti Toyota RAV4 PHEV, Hyundai Tucsoni, Kia Sportage’i ja Ford Kugaga. RAV4 on kütusekulult ees, Sportage teravama juhitavusega, kuid BYD trumpab neid hinnaga ja varustusega. Tõsi, pagasiruum on veidi tagasihoidlik ja juhitavus entusiasti jaoks liiga uimane, kuid pereautona, kus hinnatakse vaikust, ruumi ja tehnoloogiat, teeb BYD väga tugevad käigud.

Kokkuvõttes on BYD Seal U DM-i eelkõige auto mõistusele, mitte adrenaliinile. See on sild kahe maailma vahel: sisepõlemise turvalisus ja elektrilise tuleviku vaikne voog. Ta ei ole armastus esimesest silmapilgust, aga võib väga vabalt olla üks su elus kõige usaldusväärsemaid partnereid. Ja kui see pole hea auto definitsioon, siis mis üldse on?