Kas see ongi viimane tõeline E-klass? Mercedes paneb kõik mängu

E-klass pole Mercedes-Benzi jaoks lihtsalt auto. See on institutsioon. See on saksa insenerikunsti kuldne kesktee, nagu Baieri õllesaal ja Šveitsi kell, alati ajast ees, kuid ei kunagi maitsetu moehulluse ohver. Alates hetkest, mil 1953. aastal turule toodi legendaarne W120, on E-klass esindanud Mercedes-Benzi südant. Mitte aju, mitte muskleid, vaid just seda rütmiliselt tukslevat, igikestvat liikumist, mis paneb terve margi elama ja hingama.

Kui keegi arvab, et E-klass on lihtsalt mingi vahepealne mudel C- ja S-klassi vahel, siis võiks sama hästi öelda, et Beethoven kirjutas ka mõne täiesti suvalise sümfoonia. E-klass on see, kus Mercedes näitab, mida tähendab luksus, kui see peab olema praktiline. See on nagu viietärnihotell, kus saab pesta ka pesu ja hoida ratastoolis vanaema, st kõigile on mõeldud aga midagi pole ohverdatud.

1993. aastal sündinud E-klassi nimeline ajastu (algusega W124) murdis jää. Kui teised premium-margid alles nuputasid, kuidas äriklassi sedaani serveerida, siis Mercedes lihtsalt tegi ära. Ja tegi seda sellise elegantsiga, et Audi 100 ja BMW 5. seeria jäid vahtima nagu valesti riietatud külalised ooperis. 240 000 müüdud eksemplari ja seda juba esimese aastaga.

Aga E-klass pole kunagi olnud edevuse laat. Ta ei hõlju tähelepanu nimel, vaid dikteerib, mida tähendab klass. See on väike S-klass ainult neile, kes peavad viiulit natuke väiksemaks tšelloks. Tegelikkuses on E-klass S-klassi noorem, teravam ja töökam vend - see, kes ei käi galaõhtutel, vaid korraldab need.

Ja nüüd seisame ilmselt ajastu lõpusirgel. W214 põlvkond pole lihtsalt uus mudel, vaid järelehüüe ühele ajastule. Tõenäoliselt on see viimane E-klass, mis müriseb sisepõlemismootoriga, enne kui EQE ja kogu see steriilne tulevik meie uksele koputavad. Viimane sametvoodriga tank, millega võib sõita pühapäeval vanatädile külla, aga mille esiotsas on rohkem kaameraid ja andureid kui keskmisel satelliidil.

Fun fact: kunagi oli E-klass taksode kuningas. Iga teine kollase sildiga rändur Berliinis või Viinis oli just see: Mercedes. Tänaseks on see aeg läbi. Kui varem võis E-klassi selga istuda ka suvaline turist lennujaamast, siis nüüd tuleb see võimalus välja teenida. Või osta. Või omada väga häid tutvusi.

Mercedes-Benzi jaoks on E-klass ikka olnud midagi enamat kui lihtsalt auto. Ta on olnud kultuuri osa, staatuse sümbol ja tööriist, nagu Šveitsi nuga, mille käepide on kaetud nahaga ja mille tera lõikab läbi ka eelarvamusest.

E-klass jääb truuks kolmemahulisele kerele, mis mõjub moodsate kupeeristandide ja kõrgemõõduliste crossover'ite kõrval nagu vana kooli džentelmen, kes siseneb ruumi, seljas frakk ja taskus kell, mis töötab mehhanismiga, mida vaadates tänased digitaalsed kellad puhkeksid nutma. Pikem teljevahe (nüüd 2,96 m) ja peaaegu viie meetri pikkune kere annavad autole hoiaku, mis mõjub sama enesekindlalt kui mõisahärra, kes just andis oma kammerteenrile puhkust.

Esiosa on klassikaline aga mitte konservatiivne. Esivõre keskel troonib suur embleem, mille ümber on laiali puistatud terve tähtede galaktika: väiksed kolmnurksed motiivid. Õnneks pole liiale mindud. See pole mingi Dubai suvekohviku kullast vapp, vaid vaoshoitud, šikk ja detailideni lihvitud.

Kapotile on pressitud powerdome’id. Need pole lihtsalt kumerused, vaid justkui lihaselised kulmud, mis vihjavad, et kapoti all ei oota sind mitte mootor, vaid potentsiaal. Midagi sellist, millel on piisavalt jõudu, et vajutada su sisikonda vastu seljatuge aga piisavalt väärikust, et seda mitte kohe teha.

Kui esistange ja selle agressiivsemad õhuvõtuavad AMG Line'i varustuses lisavad sportlikkust, siis küljejoon on puhas kunst, justkui oleks disainerid sirgeldanud sellele autole ühe pideva joone, siis astunud samm tagasi ja palunud seda rohkem mitte näppida. Kroomitud või mustad aknaliistud sõltuvalt varustusest lisavad iseloomu olenevalt sellest, kas tellisid endale auto elegantseks õhtusöögiks või diskreetseks ärikohtumisteks.

Tuleme tulede juurde. Esimesed on kui silmad, mis on liiga intelligentsed, et pilgutada: õhukesed, teravjoonelised, kulmukaarekujuliste päevatuledega, mis annavad kogu autole just paraja annuse don't mess with me energiast. Tagaosas toimub omaette valguse ballett. LED tagatuledes peitub efektne kolmetähe kujuline valgusmuster, mis süttides loob väikese Mercedes-Benzi logode sarnase ilutulestiku.

Peen kroomriba tagatulede vahel laiendab visuaalselt kogu tagaosa, andes siluetile rohkem laiust nagu optiline illusioon, millel on mõju. Sa vaatad teda ja mõtled, et see on kindlasti S-klass. Ja kui saad teada, et ei ole, siis mõtled, et mis see S-klass veel olema peaks?

Mercedes on hoidnud E-klassi välimuse teadlikult tuttavana, sest see on nagu klassikaline viskiklaas: seda ei hakata igal aastal uuesti disainima. See on märk püsivusest ja kindlusest. Aga samal ajal on uus E-klass saanud modernseid lihvi, täpselt parasjagu, et võistelda BMW 5. seeria uue, kergelt hõõguva ilme ja Audi veidi külma täpsusega.

Uue E-klassi salong on koht, kuhu sisenedes jääb isegi autoajakirjanik vait. Mitte sellepärast, et poleks midagi öelda, vaid seetõttu, et kõik ütleb iseenda eest. Juba ukselävel on selge, et siin pole vaja sa ühtegi nuppu avastama hakata ega plastiku krudinat taluma. Siin hakkad sa hindama. Detailideni.

Istudes tundub kõik pehme. Mitte uimaselt või lohakalt, vaid saksa täpsusega pehme, nagu keegi oleks võtnud käsitööna õmmeldud Chesterfieldi tugitooli, voltinud selle aerodünaamiliseks ja kinnitanud nelja rattaga platvormile. Nahk on siidjas, nupud annavad klõpsudes tunde, nagu lülitaksid Šveitsi labori aparatuuri ja isegi see, kuidas armatuurlaud valguse all kumab, paneb küsima, kas see pole mitte valgus, mis helendab austusest materjali vastu.

Panoraamekraanid tõmbavad esmapilgul kogu tähelepanu: juhi ees troonib 12,3-tolline digitaalne paneel ja keskel 14,4-tolline puuteekraan, mis on nii selge ja terav, et võiks vabalt näidata mõne sarja uue hooaja treilerit. Ja kui tellida MBUX Superscreen, saab ka kõrvalistuja endale ekraani. Kui juht peaks silmanurgast hakkama selle vastus liigselt huvi tundma, astub mängu teda jälgiv kaamera ja hägustab pildi. Disainitud tulevikuna, mis käitub nagu lapsehoidja.

Kuid ekraanide vahele pressiti ka päris maailma tekstuure. Pole midagi kunstlikku selles, kuidas puitliist jookseb üle armatuurlaua või kuidas nupud metallviimistluses näppude all klikivad. Isegi ventilatsiooniavad pole lihtsalt mingid suvalised õhuaugud vaid need disainiti nagu kroonijuveelid, mis otsustasid hakata õhku suunama.

Esimestes istmetes saab iga liigutus vastu massaaži, iga külmetav selg soojeneb ja iga väsinud rüht sirutub iseenesest. Tagareas jätkub ruumi nii, et ka kahemeetrine korvpallur saab jalad sirgu. Ja pagasiruumi mahub korraga nii golfivarustus kui ka nädalavahetuse joogivaru.

Tõsi, mitte kõik pole kuld, mis kummitab kolmetähelist tähte. Mõned detailid – päikesesirmid, suunatulekangid, kindalaeka sisemus tuletavad meelde, et isegi Mercedest disainides tuleb teinekord Exceli faili vaadata. Aga hei, kas mõni Michelini restoran on kunagi saanud täispunkte vetsupaberi kvaliteedi eest?

MBUX süsteem on ajas kõvasti arenenud ning on nüüd juba intelligentsem kui mõnigi ülikoolikraadiga tuttav. Ekraanide kasutamine on kiire, loogiline ja ei nõua mingit eriväljaõpet. Menüüd on selged, kriitilised funktsioonid alati kättesaadavad ning isegi vanaisa, kes tavaliselt nutitelefoni vastu kepiga vehib, saaks kliimaseadet reguleerida ilma vihahoogudeta. Mercedeses on lõpuks aru saadud, et temperatuuri nupp ei pea peituma seitsme menüü taga nagu Da Vinci kood.

Füüsilisi nuppe on vähe, mõne jaoks liiga vähe. Rooli puuteplaadid saavad jätkuvalt sama palju kirumist kui juustega pitsa - taktiilne tagasiside pole veel kõigile meelepärane. See pole auto, kus sõidu ajal tahaks pimesi loota, et pöörad heli maha, mitte navigeerid Mehhikosse. Aga Mercedes on õnneks jätnud varuväljapääsu: hääljuhtimine, mis töötab nagu intelligentne autoassistent. Sa võid lihtsalt öelda ja kui auto saab sust aru, siis ta teeb.

Ja siis tuleb kõik muu. Salong, mis teab su rutiine, näiteks et esmaspäeva hommikul kuulad uudiseid ja reedeti džässi. Auto, mis mängib su pulsisagedusele vastavat muusikat ja vajadusel aktiveerib rahustava massaaži. See pole enam auto, vaid pigem nagu liikuv spa, mis teab, et sa vihkad hommikuid.

Meeleoluvalgustus sisaldab 64 tooni, mis võnguvad muusika rütmis, nagu Berliini lounge-klubis. Ja kui su Apple Watch ütleb, et sul on stress, võtab auto selle teadmiseks ja reageerib rahustava lõhnaga. Jah, Mercedes pistab sulle sõna otseses mõttes lõhna ninna, kui end halvasti tunned.

Uus E-klassi mootorivalik pakub praegu veel kõike, kuid Mercedes teab, et maailm on muutumas. Seepärast ei leia sa enam E-klassi kapoti alt midagi, mis poleks mingil määral elektrifitseeritud. Isegi kõige konservatiivsemad jõuallikad on nüüd varustatud kas poolhübriidiga või lausa pistikust laetava süsteemiga. Nagu kaasaegne ärimees, kes kannab küll lipsu, aga kasutab samal ajal nutikella ja Google Workspace’i.

Alustame E 220 d mudelist, neljasilindriline 2,0-liitrine turbodiisel, mis on sama usaldusväärne kui vanakooli pankuri käepigistus. 197 hobujõudu ja 440 Nm pöördemomenti on juba iseenesest korralik kombinatsioon, aga Mercedes lisas juurde veel 48-voldise starter-generaatori, mis pakub vajadusel 17 hobust lisaks. Justkui salajane isiklik treener, kes aitab startides hoogu anda. Kiirendus nullist sajani umbes 7,5 sekundiga. Tippkiirus ligi 240 km/h. Ning kütusekulu ainult 5 liitrit sajale. Sellist ökonoomsust ei suuda isegi mõni hübriid seljatada, ja see kõik sünnib sujuvalt, vaevatult ja ilma ülekuumenemise või kõrge pulsita.

Aga kui soovid rohkem, ja tõenäoliselt soovid, siis E 450 d 4Matic on nagu diiselmootorite Bugatti. R6 mootor, 367 hobujõudu, 700+ Nm momenti, nelikvedu ja kiirendus nullist sajani viie sekundiga. Samal ajal joob see asi vaid kuus liitrit sajale.

Bensiinimootorite valik algab E 200-ga: 204 hobust, turbo ja 48V hübriiditugi. See on vaikne, rahulik ja linnasõidul üllatavalt säästlik. Samas, see on rohkem elegantne uimerdaja kui mäkketõusja.

Aga E 450 4Matic? See on midagi muud. 3,0-liitrine R6 mootor, mis töötab nii rafineeritult, et isegi vannitoa kraan võiks sellest vaikuse osas õppust võtta. 381 hobujõudu ja 5 sekundit nullist sajani: see mootor ei anna sulle lihtsalt jõudu, vaid teeb seda nii elegantselt, et tunned end rohkem ooperimaja laval kui maanteel.

E 300 e ja E 400 e 4Matic: mõlemad kasutavad 2,0-liitrist bensiinimootorit koos tugeva elektrimootoriga. E 300 e annab kokku 313 hobujõudu, E 400 e aga 380. Ja jah, sa saad nendega sõita umbes 100 km ainult elektri jõul ilma tilgakese bensiinita. Ei mingit laadimispaanikat.

Kiirlaadimisvõimekus kuni 50 kW muudab elektrisõidu veelgi loogilisemaks. Kuid siin peitub ka väike konks: kogu see tehnoloogia lisab kehakaalu, umbes 300 kg jagu. Ja see annab tunda. Jah, E 400 e saab nullist sajani 5,3 sekundiga, aga tunne ei ole sama kui bensiinimootoril, pigem on see rohkem sujuv tõuge kui plahvatus. Kellele meeldib vaikus ja voolavus, sellele sobib. Adrenaliinisõltlane jääb pigem R6 juurde.

Kõik versioonid saavad kaasa Mercedese 9-käigulise automaatkasti, mis käitub nagu teenindaja parimas restoranis olles alati kohal, alati diskreetne. Mõnikord võib ta küll üllatada ootamatult kiire käiguvahetusega, kui just mõtlesid rahulikult kulgeda, aga see on pigem äratuskell kui probleem.

E 220 d 4Matic väärib siinkohal eraldi plaksu. See on kombinatsioon, mida meil armastatakse põhjusega - nelikvedu, mis käitub nagu kameeleon: libe, lumine, märg või kruusane, pole vahet. Haarduvus on alati olemas. Diiselmootor, mis viib sind 1000 kilomeetrit järjest. Ja luksus, mis ei tee kompromisse isegi kõige hallimal esmaspäeval.

Kuid see on viimane E-klass, mis pakub sellist mootorite galeriid. Elektriaeg tiksub ukse taga. Nii et kui sa veel mõtled, millist südant sa oma Mercedeselt tahad, siis tea - sa valid praegu ajaloo viimase peatüki.

Kui võtta ükskõik milline uus auto ja panna see meie tänavatele, saab kiiresti selgeks, kas tegemist on pelgalt välimusega uhkeldava posija või sisuliselt peenema inseneritööga. Uue E-klassiga juhtub midagi muud. See ei sõida, see voolab. Isegi siis, kui tänavapilt meenutab pigem pommiauku kui asfaltkatet, neelab see Mercedese sedaan kõik ebaühtlused alla nagu väärikas härrasmees solvanguid, märkamatult, ilma nägu krimpsutamata, kuid hiljem kirjutab sulle selle eest arve.

Standardvarustuses tulevad kaasa uuendatud adaptiivsed amortisaatorid, mis suudavad teeoludele reageerida ilma ühegi elektroonikakasti või liigselt keerulise juhtimisskeemita. Lihtne, nutikas ja tõhus, nagu hästi istuv bleiser, mis sobib nii kontorisse kui ooperisse. Ja kuigi 19-tollised rattad võivad mõne teravama auguga sõprust mitte sobitada, pakub väiksem velg, näiteks 17-tolline, juba sellist veeremismugavust, et sõit muutub pigem hõljumiseks kui liikumiseks.

Kes tahab täiesti uuele tasemele jõuda, võib muidugi märkida linnukese lahtrisse nimega Airmatic. Õhkvedrustus toob E-klassi sõidukogemusse sisse uue dimensiooni. Ja kui lisada veel nelikroolimine, siis unustad ära, et see auto on peaaegu viie meetri pikkune: ka tagasipööre parklas tundub sama lihtne kui elektritõuksil.

Maanteel on E-klass omas elemendis. Rool püsib sirge nagu rööbas ja auto ei võpata isegi tugevas külgtuules. Tuulemüra on peaaegu olematu. Rehvimüra samuti. Müratase 130 km/h juures kõigest 64 dB. See tähendab, et salongis saab mitte ainult rääkida, vaid lausa sosistada. Täiuslik koht äriasjade ajamiseks või lihtsalt mõtete kogumiseks.

Ergonoomilised istmed, millel on olemas kõik mõeldavad reguleerimised ja massaažifunktsioonid, võimaldavad keha sättida nii, et isegi pika sõidu järel ei tunne sa vajadust kiropraktiku järele. Ning kui lisada head-up display, mis projitseerib vajaliku info otse juhi vaatevälja, pole mingit vajadust silmi liigselt liigutada: kõik on seal, kus see peab olema.

E-klass pole küll loodud Nürburgringi ringiaja purustamiseks, aga kui lülitada sisse Sport-režiim, tõmbab auto end justkui sirgemaks, rool muutub raskemaks ja vedrustus tahkemaks. Ja kuigi kaalu on, ei tunne seda. Roolitunnetus pole küll kõige teravam skalpell, aga siiski täpne, loogiline ja piisavalt kaasahaarav. 4Matic nelikveoga variandid lisavad veelgi turvatunnet. Auto lihtsalt haardub, liigub ja hoiab kurssi nagu rong, mis teab, et tema tee on ette määratud.

Euro NCAP nimetas E-klassi 2024. aasta kõige turvalisemaks autoks Euroopas. Just nii, sedaan, mis suudab olla samal ajal elegantne, vaikne ja tehniliselt nii nutikas, et tunneb ära, millal sa köhatad, on ka liikluses turvalisuse kehastus.

Kõik on olemas. Kuni üheksa turvapatja, ülitugevast terasest ja alumiiniumist kere ning Pre-Safe süsteem, mis pingutab vööd, paneb aknad kinni ja saadab su kõrvadesse “valge müra”, et kaitsta sind avarii eel.

Aga tõeline võlu peitub ennetamises. Isepidurdav auto? Loomulikult. Pimenurga hoiatus? Iseenesestmõistetav. Ristliikluse jälgimine, raja hoidmine ja automaatne pidurdus, kui mõni kiirustav tõukerattur tagantpoolt välja hüppab? Kõik see on juba baastasemel olemas.

Ja siis tulevad mängu lisavarustuse tipptehnoloogiad. Driver Assistance Package Plus suudab sõita maanteel praktiliselt ise: hoida pikivahet, jälgida kurve, aidata möödasõitudega ja isegi otsustada, millal on mõistlik mitte mööda sõita, sest sinu mahasõit on kohe tulemas. Ka ADAC testijate sõnul oli see kõik sujuv: auto annab vaid märku, lülitab suunatule ja teeb töö ise ära. Sina lihtsalt jälgid. Ja noogutad heakskiitvalt. Tõsi, seda pakutakse hetkel vaid väga valitud riikides.

Lisaks on saadaval Digital Light esitulede süsteem: need on tuled, mis projitseerivad teekattele märke, hoiatavad jalakäijate eest ja “lõikavad” valgust nii, et keegi pimedaks ei jää. Öises liikluses on tunne, nagu juhiksid kosmosesüstikut, mis on programmeeritud igas suunas mõtlema.

Parkimisel jälgivad sind kaamerad igast küljest. Auto suudab end ise parklasse keerutada, jälgib väljuvaid jalgrattureid ja võtab infot vastu teistelt sõidukitelt (Car-to-X), kui kusagil keegi juba hoiatab libeda eest.

Enamik sellest on siiski lisavarustuse nimekirjas, mis lisab sõidukile veel ühe dimensiooni: kui muidu võrdled selle nutikust kosmoselaeva omaga, siis on võimalus seda teha ka hinna poolest.

Asjad mida tasub E-klassis vaadata:
Sõidumugavus: E-klass kulgeb nagu luksusjaht vaiksel järvel: vedrustus (eriti koos Airmaticuga) ja istmed loovad koos keskkonna, kus väsimusel pole kohta.

Peen tehnoloogia: uuenenud MBUX töötab sujuvalt nagu barista, kes teab su tellimust enne kui sa suu lahti teed. Häälkäsklused, puuteekraan ja isegi “Just Talk” funktsioon moodustavad koos loogilise terviku. Kui tahad, võid pidada koosoleku Zoomis. Kui ei taha, võid lihtsalt sõita.

Turvalisus: Euro NCAP “Best in Class” tiitel ei tulnud juhuslikult. Auto hoiab sind nagu lapsevankri turvakaar: ümber on sensorite, kaamerate ja algoritmide armee, mis reageerib enne sind.

Valikuvabadus ja personaalsus: kolm erinevat disainisuunda (Avantgarde, Exclusive, AMG Line) ja kümned paketid lubavad igaühel luua oma ideaalse E-klassi. Olgu su stiil sportlik, konservatiivne või minimalistlik.

Efektiivsus: E 220 d ja pistikhübriidid on ökonoomsuse superstaarid. Diisel sõidab üle tuhande kilomeetri ühe paagiga, pistikhübriidid läbivad 100 km elektriga. See on auto, mis mõtleb ka rahakoti peale, vähemalt seni, kuni sa ei kliki tellides linnukest “Burmester 4D audio” lahtrisse.

Asjad, mida E-klassis tuleb kindlasti vaadata:
Puute-tants roolil: roolile paigutatud puutenupud on Mercedese suurim libastumine. Funktsionaalsus on küll olemas aga näpuga mööda rooli kodaraid libistades toimub tihti midagi, mida sa ei tahtnud. Nupud, palun, tagasi.

Ebaühtlane materjalide kvaliteet: kuigi enamus salongist on „premium”, siis mõned detailid, nagu päikesesirmid, kindalaegas, kangid, oleks justkui pärit mõnest kontoritarvete poest. Mitte katastroof, aga ikkagi kriibib silma.

Hind, mis ajab kulmu kergitama: juba alghind on kõrge ja täisvarustuses versioonid ronivad hõlpsalt kuuekohalise piiri taha. Kui AMG Line E 200 maksab lõpuks sama palju kui suvila Lõuna-Hispaanias, tekib küsimus, kas sa sõidad või elad seal?

Tehnoloogia, kas alati vajalik? TikTok ekraanil ja bassikõlarid istmetes, mis tuksuvad muusika rütmis? Mõnele futuristlik mängumaa, teisele tarbetu vidinaparaat. Mercedes pakub, aga õnneks ei sunni.

Sportlikkust vaid mõõdukalt: see auto võib olla kiire, isegi väga, aga E-klass ei taha sportautot mängida. Kurve võtab väärikalt, mitte agressiivselt.

Kuid kokkuvõtvalt on E-klass ikkagi kogemus, mida juhid hindavad, pered usaldavad ja konkurendid kadestavad.