Ford Explorer EV - legend pistetud pistikusse

Elektriautod - vaid pelgalt see sõna paneb paljud vanakooli petrolhead-id ehmatusest luksatama. Ja nüüd veel Ford Explorer! Kuidas julgeb keegi võtta Ameerika ikooni, muskli ja legendaarset Jurassic Parki dinosauruste taltsutaja ning toppida selle kapoti alla akupakid? Kas maailm on tõepoolest täiesti hulluks läinud? Aga näe, uus Ford Explorer on siin - elektrilisem kui Tesla ja saksalikum kui bratwurst, kuid jätkuvalt robustselt ameerikalik, nagu peekoniga burger või liiga suur cowboy-müts.

Explorer, mis kunagi roomas bensiinihõnguses hiilguses läbi metsiku looduse, on nüüd tagasi teistsuguse, särisevalt elektrilise pulsiga. Kölnis kokku pandud ja Volkswageni ID-mudelitelt laenatud platvormiga varustatud elektri-Explorer on nagu fusion-roog, kus traditsiooniline Ameerika BBQ kohtub Saksa täpsusega. Muidugi, ainuüksi mõte sellest, et tehas vorbib nüüd maskuliinsete linnamaasturite asemel elektrimasinaid, tekitab korraga nii kerget paanikat kui ka paraja annuse uudishimu.

Tõsi küll, Ford rõhutab, et tegemist pole pelgalt ID.4 kaanest kaaneni koopiaga, vaid ehtsa siniselt ovaalse elektrilise revolutsiooniga, mis "sõidab nagu Ford". Aga mida see tegelikult tähendab? Kas elektrifitseeritud Explorer suudab pakkuda samasugust särtsu ja naudingut kui Mustang Mach-E või on see lihtsalt üks järjekordne liikur, millega supermarketites rahulikult ja roheliselt avokaadosid ostmas käia?

Üks on kindel - see uus Explorer pole enam see bensiinilõhnaline hiiglane, mida me kunagi tundsime. Ometi on Fordil õnnestunud säilitada midagi sellest ürgsest ja jõulisest Ameerika hingest, mis tegi Explorerist legendi. See masin ei püüa olla vaid praktiline ja keskkonnasõbralik, vaid pakub ühtlasi midagi enamat: emotsiooni, millest elektriautodes seni sageli puudust tuntakse.

Niisiis, lööme gaasipedaali - või vabandust, elektripedaali - põhja ja vaatame lähemalt, kas see uus elektriline Ford Explorer on tõeline teerajaja, revolutsiooniline avastaja või järjekordne euro-ameerika kompromiss, mis paneb meid igatsema mineviku dinosauruseid ja lõputuid maanteid ülesrivistunud tanklatega selle ääres.

Uue Exploreri välimus tagasihoidlikusega just ei hiilga. Unusta see vana mudel, see, mis kunagi Jurassic Parkis läbi muda ukerdas. Uus Explorer on nagu see sama auto, aga pärast kahte aastat Berliini disainifestivalidel käimist ja põhjalikku spaakuuri. Esiosa on siledam kui mõne Saksa köögi töötasapind - grillita nina, mis oleks tulnud otse mõne ulmefilmi storyboard’ilt. Seal, kus kunagi oli suur ja esilepürgiv iluvõre, on nüüd must, läikiv, enesekindel tühjus. LED-tuled? Jah, need on nagu laserkiired, mis võiksid vabalt lennujaamas maanduvaid lennukeid juhtida.

Sama lugu tagaosas: suur mudeli nimi, horisontaalsed tuled, ja kõik see ühendatud musta dekoratiivliistuga, mis meenutab peene šokolaadikoogi glasuurikihti.

Külgvaade? Kujuta ette, et keegi tõmbas plastiliini kahe käega laiali, aga jättis kogu muskli keskele alles. Lühikesed ülendid, pikk teljevahe, rattakoopad sööksid hea meelega hommikuks 21-tolliseid velgi, aga leppisid Euroopa tänavatele sobivamate 19–20-tollistega. Plastikust rattakoopa ääred vihjavad, et see auto võib vajadusel ka metsa vahele keerata, kuigi pigem veaks sinna kaasa espressomasina ja Bluetooth-kõlari.

Ja muidugi - detailid. C-piilari klaaspaneel, mis on seestpoolt läbipaistev, väljast must ja läikiv. Justkui James Bondi prillid: šikk aga töötab.

Aerodünaamika? Arvestades kui kastikujuline see auto on, võiks arvata, et see pigem lükkab õhku eest nagu lumesahk. Aga ei - Ford väidab, et see on oma klassi üks libedamaid loomi. Võib-olla mitte Tesla Model X tasemel aga piisavalt sujuv.

Astudes üle läve salongi, valdab tunne, nagu oleks sattunud kuskile Apple Store’i, mida haldab NASA. Kõik tundub olevat mingil salapärasel moel „nutikas“. See on nagu eluruum, ööbimisvõimalus.

Kõigepealt - MegaConsole. Juba nimi kõlab nagu midagi, mida sa ootasid PlayStationilt, mitte Fordilt. Aga see on seal - massiivne, lai ja aukartust äratav keskkonsool, mis suudab neelata rohkem kui mõni reisikohver. Sülearvuti? Mahub. Joogipudelid? Neid võib panna ritta nagu õllepurke grillipeol. Käekott, tolmuimeja, pool arbuusi? No problems.

Ja need topsihoidjad. Need on eemaldatavad! Miks? Sest ilmselt leidub kuskil mõni olukord, kus sa vajad kogu kesktunneli ruumi, et vedada koera või allaaetud metssiga? Igatahes - olemas nad on. Ja see on superäge.

Materjalide osas on Exploreril rohkem pehmust kui kaisukarul. Kõik, mida puudutad, tundub kallis. See pole enam see Ford, mida sa 90ndatel tanklas nägid ja mille armatuur kõlas nagu nõudepesumasin. See on midagi muud. See on vaikne, pehme ja korralikult kokkupandud - isegi siis, kui sa sellele küünarnukiga peale toetud nagu tüdinud reisija AirBalticu lennul.

Ja nüüd ekraan. Mitte lihtsalt ekraan. 14,6 tolli portreeformaadis puutetundlikku pinda. See liigub. Ja selle taga - nagu Bondi filmis - lukustatav salasahtel. Täiuslik koht oma rahakoti, päikeseprillide või näiteks šokolaadikommide jaoks, mida sa ei taha lastega jagada.

Infotainment? Töötab. Sujuvalt. Tundlikult. Kiiremini kui su telefon pärast tarkvarauuendust. Menüüd on loogilised, ikoonid suured - ideaalne neile, kes sõidu ajal tahavad teha Spotify’st lemmik-playlisti valikut ilma, et tunneks end nagu kirurg mikroskoobi all.

Kuid ei saa mööda minna VW-lt laenatud helitugevuse puutetundlikust liugurist. See vajab survet ja on pimedas suhteliselt nähtamatu. See on umbes sama kasulik kui vihmavari, mis avaneb ainult siseruumides. Õnneks on roolil nupud ja need töötavad.

Helisüsteemi valikus on ka Bang & Olufsenseesama firma, mis tavaliselt ehitab kõlareid miljardäridele. Tulemuseks on helisein, mis jookseb armatuurlauaservast servani nagu Led Zeppelini kontsert keset vaikset metsa.

Istmed on soojendusega. Rool ka. Juhiiste masseerib. Juhtmevaba laadimine. Klaaskatus. Kui see kõik tundub natuke üle pakutud, siis... nii see ongi. Aga sa ei kurda. Sa naudid. See on nagu äriklassi lennureis, kus keegi valab sulle tasuta šampuse ja ütleb: „Tahad massaaži? Siin on nupuke.“

Tagaistmel on ruumi nagu keskmises Euroopa diivanipoes. Kolm keskmist inimest mahuvad sinna kenasti ära, kuigi pikkadel sõitudel võib põlvedele tekkida tunne, nagu nad seisaksid lifti ukse vahel. Ja pagasiruum? Mitte suurim, aga täiesti piisav. Kahe lapse, kahe koti ja kahe nädalavahetuse jagu kraami mahub ära - kui sa just ei proovi kolida.

Räägime jõuallikatest. Baasversioon - tagavedu ja 170 hobujõudu - on nagu kummist kanuu: rahulik, turvaline ja ujuv. Edasi tuleb 286-hobujõuline tagaveoline versioon, mis veab su foori tagant minema kiiremini kui su vanaema jõuab "ära kihuta" öelda. Ning kui sa tahad, et Explorer teeks tööd ka nelja rattaga korraga, siis Dual Motor AWD versioon pakub 340 hobujõudu ja kiirendab nullist sajani 5,3 sekundiga - see on sama, mis Focus ST aga umbes tonni jagu raskem.

Ja siin ongi see trikk. Explorer EV ei tundu üldse raskena. Kurvis on ta pigem nagu mõõdukalt sportlik luukpära, mitte nagu ratastel külmkapp. Ford on vedrustuse häälestanud nii, et see masin ei loputa sind igal munakivil ega vaju küljeli esimesel ringristmikul. Rool on täpne ja reageerib kiiremini konservikarbi avamist kuulnud kass.

On olemas ka erinevad sõidurežiimid. Eco on nagu jahe dušš - rahulik, aeglane ja veidi askeetlik. Normal on see, millega enamus inimesi sõidab, ja Sport? See muudab kogu auto olemust - rool muutub raskemaks, pedaalid tundlikumaks ja auto ise ütleb sulle justkui: "Annan nüüd minna, poiss."

Valikus on kaks akut: väike (52 kWh) ja suur (77 või 79 kWh). Viimasega saad sõita teoreetiliselt kuni 602 km - ehk Tartusse, tagasi ja veel ring peale. Praktikas on tulemus umbes 450 km.

Laadimiskiirus on mõistlik. Umbes 25–30 minutiga saad 80% akust täis ja võid taas teele asuda. Kodulaadimisel võtab asi veidi rohkem aega - umbes 7–8 tundi - aga selle aja sa nagunii magad maha.

Exploreriga sõita on täitsa OK, just nii palju kui üks 2,1-tonnine elektriline koloss suudab pakkuda. Ta ei hõlju nagu mõni Koreast pärit tulevikuauto, millel puudub igasugune roolitunnetus. Vedrustus on pehme, aga mitte liiga. Kurvides auto pisut kaldub - füüsikaseadused ei kao, isegi mitte Fordi PR-osakonna jaoks. Kuid tasakaal on hea. Haarduvus kindel. Samas ei püüa Explorer olla sportauto. Ta on nagu hea koer - teeb oma töö ära, toob sulle sussid ja istub nurka, kuni sa oled valmis uuesti sõitma.
Kui Ford Explorer EV turvalisusest rääkida, siis kujutle autot, mis on ehitatud nagu kindlus, varustatud nagu tuumajaama juhtimiskeskus ja käitub liikluses nagu isiklik ihukaitsja - ainult et see on kogu aeg kaine, ei räägi ja suudab pidurdada kiiremini kui sa jõuad f-tähega sõna öelda.

Alustuseks: Euro NCAP pani Explorerile viis tärni. Mitte kolm ja pool nagu mõnele odavale plastmassile, vaid viis. Täiskasvanud reisijad kaitstud 89%, lapsed 86%, jalakäijad 80% - see on nagu Lewis Hamilton vormel 1-s, kelle kõrval istub kaitseingel ja taga kindlustusmaakler.

Auto karkass on tehtud boorterasest. See tähendab, et kui sa Exploreriga kuhugi otsa paned, siis kõigepealt deformeerub kõik muu - ja alles siis, kui maakera telg juba logiseb, võib tekkida mõlk salongiseinal.

Turvapadjad ei asu mitte lihtsalt ees ja küljel, vaid ka vahepeal, peade vahel, nagu autol oleks omaenda väike padjasõda igaks elujuhtumiks valmis. Kui sa teed külgkokkupõrke, ei lenda sa vastu reisija pead, vaid midagi ei juhtugi. Sest see padi oli juba kohal, tervitab viisakalt ja võtab löögi endale.

Aga see on alles algus. Auto ei piirdu sellega, et ootab avariid ja seejärel tegutseb. Pigem on see nagu paranoiline sõber, kes kontrollib kolm korda, kas uks on lukus ja kes kannab vihmavarju, kui taevas võiks pilviseks minna. Sul on automaatpidurdus, mis tuvastab, kui mõni jalakäija otsustab ootamatult teele astuda, sul on adaptiivne püsikiirusehoidja, mis mitte ainult ei hoia pikivahet, vaid suudab liiklusummikus ka täiesti seisma jääda ja siis jälle ise edasi liikuda. Ja siis on sul Co-Pilot360, mis kõlab nagu Skyneti sõber, aga tegelikult kujutab see endast tervet armeed kaameraid ja andureid, mis hoiavad sind reas, jälgivad su tähelepanu ja annavad märku, kui sa oled väsinud. Kui sul on kohvitassi ikoon armatuurlaual, siis see pole sellepärast, et auto tahaks sinuga chillida, vaid sellepärast, et sa sõidad nagu inimene, kes vajab kohvi. Ja kohe.

Tahad parkida? Explorer näitab sulle auto ümbrust 360 kraadi ulatuses - ülevalt alla, eest taha, külje alt ja võib-olla isegi kuu pealt. Ja kui sa tahad, siis ta pargib ise ära. Või vahetab ise sõidurada. Jah, vajuta suunatuli ja Explorer teebki reavahetuse ise ära. See on nagu sõidaksid koos õpetajaga, kes suunab su rooli, aga ei karju, kui midagi valesti läheb.

Ja kui kõik muu untsu läheb - näiteks satud jõkke? Exploreril on eriline funktsioon, mis hoiab uksed ja aknad avatavana isegi siis, kui sa oled vee all. See pole nali. Ford mõtles isegi sellele, et võib-olla satud sa James Bondi stseeni keskele ja pead autost ujuma.

Kui nüüd küsida, kas Ford Explorer EV on hea auto, siis see on üllatavalt hea. Nagu su vanaonu, kelle arvasid olevat pensionil ja kergelt kuivetunud, ilmub välja, viskab ülikonna selga ja kihutab Monte Carlo rallil poodiumile. See Ford ei ole lihtsalt järjekordne „elektrikarbitäis-innovatsiooni“, mis teeb piiksu ja prääksu, vilgutab tulesid ja jääb siis porri kinni. See on lihast ja luust maastur, mis juhtub lihtsalt töötama elektriga - ja teeb seda päris hästi.

Salong on piisavalt nutikas, et panna isegi Apple'i disainerid kulme kergitama. Ta sõidab nagu suur luukpära, mitte nagu elektriline külmkapp, ja suudab kiirendada nii, et su kallis ämm kukutab tagaistmel endale rosinakringli sülle. Laadimine? Pole probleem. Sõiduulatus? Suure aku ja rahuliku jala korral rohkem kilomeetreid kui sul üldse vaja oleks. Ja turvalisus? Kui Explorer oleks inimene, siis kannaks ta kiivrit ka magades.

Aga palju siis temas ikkagi ameeriklast järgi on? Kes seda teab? Sest pärast sõitu ei tundu selline küsimus enam üldsegi mitte relevantsena.