Peidetud püsikulud: miks auto omamine muutub luksuseks?
Auto ostuhind räägib tänapäeval ainult poole loost. Üha olulisemaks muutub see, kui kallis on autot pärast ostmist tegelikult käigus hoida. Just seal peitub probleem: kindlustus, hooldus, remont, rehvid, varuosad, diagnostika ja töökoja tunnihind liiguvad kiiremini üles kui inimeste sissetulekud või üldine inflatsioon.
Veel kümme või viisteist aastat tagasi tähendas vana auto ostmine sageli mõistlikku säästu. Auto võis olla lihtne, varuosad odavad ja remont suhteliselt mõistlik. Täna see enam nii ei ole. Ka vanem sõiduk võib juba kanda endas kallist elektroonikat, keerulist heitgaasisüsteemi, turbosid, automaatkaste, LED-esitulesid, juhiabisüsteeme ja kümneid andureid. Kui midagi neist katki läheb, ei hooli remondiarve sellest, et auto ise maksis kasutatuna vaid mõne tuhande euro.
Kindlustus näitab sama muutust. Autod on muutunud tehniliselt keerulisemaks ning isegi väike avarii võib tähendada kallist remonti. Põrkeraud ei ole enam lihtsalt plastdetail, vaid sageli radarite, kaamerate ja parkimisandurite kandur. Esiklaas võib vajada pärast vahetust kaamerasüsteemide kalibreerimist. Esituli ei ole enam pirn ja klaas, vaid mitmesaja või mitme tuhande euro suurune elektrooniline moodul. Kindlustus ei arvuta hinda ainult õnnetuste arvu järgi, vaid ka selle järgi, kui palju üks õnnetus maksab.
Varuosadega pole olukord parem. Jupid muutuvad keerulisemaks ja kallimaks ning Euroopa autoturg sõltub pikast üleilmsest tarneahelast ning paljude mudelite puhul ei tähendagi remont enam seda, et osa võetakse riiulist ja auto saab järgmisel päeval kätte. Kui detaili peab ootama nädalaid, auto niikaua seisab. Seisev auto tähendab aga uut kulu: rendiauto, ühistransport, takso, töölt puudumine või lihtsalt raisatud aeg. Seda kulu ei näe keegi auto ostukuulutuses, kuid omanik maksab selle kinni. Juppi, mida on vaja peale paigaldamist reguleerida ja timmida, ise enam asendada ei saagi.
Eriti valusalt lööb see väiksema sissetulekuga inimesi. Uue auto ostjal võib olla garantii, hoolduspakett ja prognoositav kuumakse. Vana auto ostjal on sageli ainult lootus, et järgmine arve ei tule liiga suur. See muudab vana auto paradoksaalselt riskantsemaks: ostuhind võib olla madal, kuid ülalpidamine muutub ettearvamatuks.
Seepärast ei saa enam öelda, et auto omamine muutub luksuseks ainult kallite elektriautode või suurte linnamaasturite puhul. Luksuseks muutub kindlus, et auto on alati töökorras, kindlustatud ja kiiresti remonditav. Sõiduk ise võib olla vana, kuid selle ümber olev teenustemajandus muutub järjest kallimaks.
See ei tähenda, et kasutatud auto ostmine oleks halb mõte. Vastupidi, lihtsa ehitusega ja hästi hooldatud kasutatud auto võib endiselt olla kõige mõistlikum valik. Kuid odav ostuhind ei tohi enam pimestada. Auto tegelik hind sisaldab ka kindlustust, rehve, hooldust, ootamatuid remonte, varuosade saadavust ja töökoja tunnihinda.
Euroopa liigub olukorra poole, kus isiklik auto jääb küll paljudele vajalikuks, kuid selle omamine nõuab järjest suuremat rahalist puhvrit. See on probleem mitte ainult autojuhtidele, vaid kogu ühiskonnale. Kui liikumisvabadus muutub liiga kalliks, kannatavad ennekõike need, kellel pole head ühistransporti, kes elavad keskustest eemal või vajavad autot töö tegemiseks.
Auto pole veel luksuskaup. Aga rahulik teadmine, et saad sellega iga päev muretult sõita, hakkab juba luksuse moodi välja nägema.
